Teatriteaduse alused

esituskunstid

kõik kunstid, milles kunstiteos sünnib elavas esituses publiku ees

etenduskunstid

kõikide etendatavate kunstide üldnimetus

etenduskunst

teatri, tantsu ja tegevuskunsti piiriala

näitekunst

teatri ja näitlemise sünonüüm, vananenud

peamised rahastusallikad

riigi tegevustoetus, Eesti Kultuurkapital, rakapital nt sponsorlus, piletitulu

etendusasutuste liigitamise alused

oamndivorm, teatri struktuur, rahastamine

etendusasutused omandivormi järgi

avalik-õiguslik (Estonia), munitsipaal-etendusasutus (Tallinna Linnateater), riigiteater, riigi osalusega sihtasutus (Eesti Draamateater, Vanemuine, Südalinna), eraetendusasutus (VAT, Von Krahli, MTÜ R.A.A.M)

etendusasutused struktuuri järgi

repertuaariteater-statsionaarne mängukoht, püsitrupp, püsirepertuaar, direktor, loominguline juht (Vanemuine, Eesti Draamateater, linnateatrid), projektiteater-ühekordsed projektid, erinevad mängukohad (Vaba Lava, R.A.A.M), etenduskunstide keskus-oma kunstiline platvorm, oma maja, vahelduvad kunstnikud, kuraatorprogramma (Tartu Uus Teater, Kanuti Gildi SAAL)

teatriruum jaguneb

lavaks ja saaliks (ehk kokkuleppelne etendajate ja vaatajate ala)

teatrisemiootiline miinimumdefinitsioon

teater on see, kui A kujutab X-i ja S vaatab seda. A-näitleja, X-tegelane, S-vaataja

näidend

draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst

lavastus

kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis

etendus

lavastuse ühekordne esitamine, variant

näitleja

reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast

tegelane

fiktsionaalne ehk väljamõeldud olen draamatekstis

roll

tegelane näitleja kehastatuna

näitleja+tegelane=

roll

teatriuurimise perspektiivid

ajalooline, esteetiline ja teoreetiline, sotsiaalne ja kultuuriline

traditsionaalsed valdkonnad

draamauuringud, teatriteadus, etendusuuringud

teatrikriitika

tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule, hindamine

etenduse analüüs

keskendutakse ühele lavastusele selle erinevaid etendusi vaadeldes, oluline on etendustervik (koosneb märgisüsteemidest), tõlgendamine, subjektiivsuse teadvustamine

teatrisemiootika

uurib teatrikeele eripära: teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses

fenomenoloogia

keskmes performatiivsus, väärtustab terviku kogemist, kehalisust ja konkreetse vaataja meelelist taju

performatiivsus

etenduslikkus, sündmuslikkus, atmosfäär, kehalisus

publiku-uuringud

publiku sotsiaalne ja kultuuriline taust, teatrikäitumine

retseptsiooniuuringud

etenduse vastuvõtu uurimine

retseptsiooniteooria

etenduse vastuvõtuprotsessi üldistamine

teatrisotsioloogia

uurib ühiskonna ja teatri suhteid, teater kui sotsiaalne fenomen

teatrikunsti põhiliigid

sõnateater, muusikateater (ooper, operett, muusikal), tantsuteater (klassikaline ballett, modernballett jt)

sõnateater

põhineb kirjalikul tekstil (näidendil), kõne ja mäng

rakendusteater

katusmõiste, mis hõlmab mittekunstiliste eesmärkidega uurimuslikke teatripraktikaid

osavõtuteater

vaataja osalemine etendusprotsessis

ooper

klassikaline, traagilise süžeega muusikateatri žanr

operett

koomilise sisuga muusikaline lavateos, kus dialoogil, tantsul ja laulul enam-vähem võrdne kaal

muusikal

kergema sisuga muusikaline lavateos, kus dialoogil, tantsul ja laulul enam-vähem võrdne kaal

rokk-ooper

rokkmuusikal põhinev muusikaline lavateos

ballett

range tantsutehnikaga lavatantsu liik, 16.saj, partituur, libreto ja koreograafia on fikseeritud

modernballett

muusika on fikseeritud, koreograafia luuakse uuesti, 20.saj

moderntants

kõige alus on puhas liikumine, kindlad treeningsüsteemid, meeleolu edasiandmine

nüüdistants

liikumise katkestamine, keha vabadus ja individuaalsus, kontseptsioonil põhinev lavastus

tegevuskunst

aeg, ruum, kunstniku keha, suhe vaatajaga

nukulavastus

laval ainult nukud ning neid manipuleerivad mehhanismid ja/või inimesed on nähtamatud või nähtavad ainult episoodiliselt

kathakali

tantsuline draama, esituspaik templi lähedal avalikus kohas, lai publik, koreograafia

kabuki

rahvalikum ja koomilisem teatritradistioon, erootiline, mütiline v groteskne ainestik

nō

rituaalne, jumalad, deemonid, mütoloogia, traagilised armastuslood

bunraku

nukuteater, liikumine peab olema äärmiselt loomulik

pekingi ooper

muusika, laul, tants, miim, akrobaatika

interkultuuriline teater

erinevate kultuuride materjalide segamine ja koosesitamine ühes lavastuses

drama (vanakreeka keeles)

tegevus, tegu

mimesis

tragöödia on tegevuses olevate inimeste jäljendus

draama

draamatika üks žanr: tragöödia, draama, komöödia

dramaturgia

kindla ajastu, kirjaniku v kultuuri näidendid, draamateose ülesehitus, lavastuse eri komponentide ja nende tähenduste vahelised suhted

dramaturgiline tekst

lavastuse alusmaterjal (näidend, stsenaarium, libreto jne)

libreto

muusikateatri tekst

draamateksti osad

dialoog ja sekundaartekst (remarktekst-lavajuhised, paratekst-žanrimääratlus)

draamateksti põhitunnused

dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus

süžee

sündmused tekstis esitatud järjekorras

faabula

sündmused tekstis esitatud järjekorras

lugu

sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse

analüütiline draama

sündmused toimunud enne näidendi tegevuse algust

draamateose tegevuse tüübid

väline-tegelastevaheline sündmustik, sise-tegelaste mõtete ja emotsioonide muutumine

draamateose kompositsioonitüübid

suletud vorm-ideaalne näidend, avatud vorm-klassikalisi reegleid rikkuv draamatekst

suletud vorm

ekspositsioon-tutvustus, dispositsioon-sõlmitus, kulminatsioon-haripunkt, konklusioon-lahendus

tragöödia

kangelane on (pool)jumal, ülik, traagiline situatsioon mis põhjustab kangelasele kannatusi, õnnetu lõpp, värsskone, kindel struktuur (pöörak, äratundmine, kannatus)

katharsis

puhastumine

melodraama

hea ja kurja võitlus, hea saavutab alati moraalse võidu, kuigi peategelased võivad hukkuda

komöödia

tegelased on tavalised inimesed, igapäevased situatsioonid, argikeel, õnnelik lõpp

komöödia alažanrid

farss-jämekoomiline, jant-rahvalik farss, vodevill-kerge sisu kõrgklassi elust, sketš-lühike näidend v dialoog

tragikoomika

samad sündmused v tegelased võivad olla nii traagilised kui ka koomilised, sõltuvalt vaatenurgast

adaptatsioon

ühe v mitme teose äratuntavat teisendamist uueks teoseks (kohandamine, sobitamine)

adaptatsiooni tüpoloogia

keel, märgisüsteem, meedium, žanr, kultuur, ideoloogia, aeg

dramatiseering

adaptatsiooni alaliik, proosatekst struktureeritakse ümber draamavormi

dramatiseeringu tüpoloogia

alusteksti hõlmatus, dominant, metatekstuaalne suhe alustekstiga

episeerumine

draamasse püütakse sisestada eepilsi struktuure, et korvata jutustaja puudumist

teise maailmasõja järgse teatri arengus kaks suunda

eepiline teater ja absurditeater

lavastusprotsess

tööperiood, mis meeskonna koostöös hõlmab nii prooviprotsessi ettevalmmistavat tööd kui ka prooviprotsessi ja mille tulemusel valmib lavastus

prooviprotsess

esietendusega lõppev tööperiood, mille jooksul meeskond loob erinevaid lahendusi katsetades ja analüüsides lavastusterviku

režii(kunst)

lavastuse v filmi kunstiline juhtimine, lavastuse v filmi plaan

lavastaja

juhtiv teatri- vm lavastuse looja, põhiülesanded-töö tekstiga, näitlejatega, eri komponentide kokkupanek

mis juhtub draamatektsiga teatris

näidendi autor→tekst→lavastaja/trupp→lavastus/etendus→vaataja

lavastaja-eelne teater

kuni 1880, juhendas teatrijuht, rohkem tähelepanu tehinilisel poolel

hertsog Georg II

esimene lavastaja. tõi teatrisse: ajastutruudus, ansamblimängu rõhk, igal lavastusel oma lavakujundus, massistseenid, mitu kuud kestev prooviperiood

misanstseen

näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis

lavastuse välja toomiseks töötavad

kunstnikud, etendajad, etenuse juht, lavastusala juht

postdramaatiline teater

väljendab esteetikat, tekst luuakse prooviprotsessis, simultaansus,multi- ja intermeedialiste vahendite kasutamine, tegelased abstraktsemad ja mittepsühholoogilisemad

postmodernistlik teater

väljendab elutunnetust

karakter

mitmeplaaniline ja dünaamiline, individualiseeritud tegelane

tegelane

fiktsionaalne, väljamõeldud olend, näitleja kehastatuna

personifikatsioon

allegooriline tegelane, tähistab abstraktset ideed, ei ole pärisnime

ampluaa

tüüptegelane komöödias, melodramas v operetis

mitteverbaalsed tegelase loomise vahendid

välimus, prokseemika (liikumine ruumis), kineesika (nt miimika), paralingvistika (hääletämber, kõnetempo)

näitleja ülesanded

taasluua tegelase tunnusjoones ja omadused, esitada repliigid, näidata tegevusi mille subjektiks on tegelane

näitleja väljendusvahendid

grimm (neutraalne, ajalooline, fantaasia v karakter), mask, karvlisandid (habe, vuntsid), kehagrimm (kehakuju muutumine), soeng, parukas, kostüm, rekvisiit

kõnet draamas iseloomustab

korrastatum kui argikõne, dialoog seotud tegevusega, sihipärane, üleminekud motiveeritud

dialoog

kahekõne

dialoog draamas

seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend

repliik

ühe kõneleja kompaktne lausung, kõnevoor

dialoogi struktuur

kõnelejate arv, repliikide pikkus ja vaheldumise agedus, repliikide jagunemine tegelaste vahel

monoloog

üksikkõne

monodraama

ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst