SÜDAME- JA VERESOONKONNA FÜSIOTERAPEUTILINE HINDAMINE

Hapnikuvajadus:

• Puhkeolekus vajab organism pidevalt püsivat hapniku juurdevoolu põhiainevahetuse kindlustamiseks 

• Aeroobsete harjutuste sooritamisel nõuab organism täiendavalt hapniku 

• Suurenenud hapnikuvajadust aeroobsel tegevusel kontrollivad kolm süsteemi: 

  • Pulmonaarne süsteem 

  • Kardiaalne süsteem 

  • Lihased

Küsitlus:

• Enne teraapia rakendamist tuleb täita patsiendi seisundileht, kus on kirjas kõik oluline juhtumi kõigist aspektidest: 

  • Eelnev haiguslugu (sh allergiad) 

  • Ravimite ajalugu, viimased kasutatavad ravimid 

  • Füsioteraapia 

  • Perekonna anamnees 

  • Sotsiaalne taust

Patsiendi küsitlus - põhiliste kaebuste määramine:

• kirjeldada probleemi identifitseerimiseks selle asukohta, iseloomu, ulatust, kulgu, tausta, probleemi esilekutsuvat ja vähendavat mõjurit, probleemiga liituvaid ilminguid

• Sümptomite puhul on oluline:

  • Alguse ajastus 

  • Kestus, raskusaste ja ajaline areng 

  • Muude sümptomite kaasnemine, eelnemine, järgnemine 

  • Samal ajal tekkinud muutused üldtervislikus või psühhosotsiaalses staatuses (anamnees) 

  • Sümptomi tekke suhe patsiendi füüsilise koormusega 

  • Provotseerivad, raskendavad või kergendavad tegurid 

  • Seos suitsetamisega

• Tähtis on küsida köhimise kohta patsientidel, kellel on kardiopulmonaarne probleem. Sageli patsiendid vähendavad või väldivad köhimist, kuid sellel võib olla kardiopulmonaarne seos.

• Südameangiin e stenokardia (valu rinnus) tuleb dokumenteerida. Selle esinemine on ilmne vihje olukorra halvenemisest. 

• Stenokardia valu võib esineda erinevates kohtades: vasaku käe valu, parema käe valu, rinna valu, kõhuvalu, lõualuu valuna. 

• Angiinihoog on peaaegu alati seotud tegevusaktiivsuse tõusuga. Patsient peab ise oskama ära tunda, et tegemist on kardiaalse düsfunktsiooniga ning hindama olukorra tõsidust.

Patsiendi küsitlus - patsiendi haigusloo ülevaatamine:

• Patsiendi tervisliku seisundi ja medikamentide manustamise hetkeolukorra hindamine; medikamentide kasutamine võimalike muutuste tegemiseks teraapiaplaanis. 

• Eelnenud füüsiline seisund, mis võib mõjutada hetkeseisundit ja raviplaani. 

• Patsiendid tunnevad tihti rinnas valu, hingeldust, väsimust. Sageli on raske määrata, kas need ilmingud liituvad südamehaigusega

Patsiendi küsitlus - patsiendi perekonna anamnees:

• Patsiendi perekonna anamnees võib anda olulist infot hinnanguks. Perekonnas esinevad haigused võivad olla: 

  • Kõrgvererõhk 

  • Südame isheemiatõbi 

  • Reuma 

  • Insult 

  • Neeruhaigused 

  • Diabeet

Patsiendi küsitlus - sotsiaalne taust:

• tööalane anamnees. Info patsiendi stressi taseme ja kehalise aktiivsuse kohta. 

• harjumused, sh suitsetamine, alkoholi tarbimine, taastavate ravimite tarvitamine. 

• funktsionaalse aktiivsuse tase. Seda arvestatakse eesmärgi püstitamisel.

Vaatlus - üldine vaatlus:

• Vaatlus algab patsiendi üldisest läbivaatlusest puhkeolekus ja seejärel tegevuses. 

• Teadvus – kui haige on teadvuse juures, siis reageerib ta ümbrusele sarnaselt nagu terve inimene. 

• Teadvuseta (komatoosses) seisundis inimene ei reageeri välisärritajatele, ka mitte valu tekitamisele. 

• Pidurdatud inimene on ümbruse suhtes ükskõikne, orienteerub halvasti, vastab küsimustele aeglaselt. 

• Asend – aktiivne, passiivne või sunnitult aktiivne (kehahoiak, siirdumised)

Vaatlus - nägu, näoilme uurimine:

• Nägu, näoilme uurimine – raske seisundi korral on haige näoilme ükskõikne, apaatne, tugevate valude korral väljendab kannatust. 

• Raskelt kulgevate haiguste puhul omandab nägu iseloomuliku ilme – näojooned on teravnenud, elutud silmad auku vajunud, nahk kahvatu või kollaka varjundiga, huuled ja ninaots sinakad

Vaatlus - naha värvus/jume:

• naha ja limaskestade sinakus e tsüanoos viitab südametegevuse nõrkusele või kopsude puudulikule gaasivahetusele 

• Aeglustunud verevool - perifeerne tsüanoos - sõrmed, varbad, nina, huuled, mis tunduvad katsudes külmad 

• Arteriaalse vere hapnikusisalduse langus - tsentraalne tsüanoos - huuled, keele ots 

• Hemoglobiini küllastumine hapnikuga arteriaalses veres häiritud (saturatsioon alla 85%)

• Venoosne pais – punetaval nahal võib olla sinakas varjund (sinakaslilla nahavärvus) 

• Jume - kahvatus viitab üldisele kehvveresusele

• + spetsiifilisi luustiku iseärasusi

• + sõrmenukkide, küünarnukkide, põlvede ja Achilleuse kõõluste väljanägemine, kus võib esineda paistetust või kolestreooli depoosid

Vaatlus - turse:

• Turse (ödeem) on vedeliku tavalisest suurem kogunemine kudedesse. Normaalselt võib sõltuvalt asendist sääre eespinnale tekkida turse pärast pikemaaegset istumisest või seismisest, kuumal suvepäeval ning naistel enne menstruatsiooni. 

• Tursed tekkivad rõhu tõusust veresoontes südame ja neerupuudulikkuse ning venoosse äravooluhäire (veenitromboos või selle järgne sündroom) korral, mis surub vedeliku soontest kudedesse.

• Turse võib olla üle kogu keha - generaliseerunud turse ehk anasarka, mille esmaseks tunnuseks on sageli ainult kehakaalu tõus või ainult ühes kehapiirkonnas- lokaalne turse. 

• Südamepuudulikkusega kaasnevad tursed on enamasti sümmeetrilised, sõrmega vajutamisel jääb neisse lohk. Kardiaalsest düsfunktsioonist tingituna aeglustub perifeerne vereringlus ja täidab kapillaaride võrgustikku. 

• Perifeerne ödeem – liigne vedelik koguneb gravitatsiooniga seotud kehapiirkondadesse, nt labajalgadesse.

Füüsiline uuring - keha temperatuur:

• Normist kõrgem keha temperatuur esineb mõni päev peale südame infarkti. 

• Palavik võib olla esimeseks tromboflebiidi, perikardiidi või atelektaasi sümptomiks. 

• Kõrge keha temperatuur põhjustab organismi ainevahetuse aktiveerumise ja suurenenud hapnikutarbimise. See situatsioon halvendab niigi pinges müokardi seisundit.

• Südamehaige naha kahvatumaks muutumine, naha temperatuuri muutus või higistamine on seostatav teiste samal ajal esinevate sümptomitega nagu valu, hingeldus, muutused EKG-s

Füüsiline uuring - südame löögisagedus:

• täiskasvanul 60- 100 lööki minutis. 

• Kardiovaskulaarset seisundit saab südame löögisageduse mõõtmisega suhteliselt objektiivselt hinnata 

• SLS hinnatakse rahulolekus ning koormusel 

• SLS tõuseb tavaliselt lineaarselt koormuse tõusuga

• SLS on mõjutav peamiselt seoses vanusega, tervisliku seisundiga, patoloogilise seisundiga st mõnel koronaararterite patoloogiaga patsiendil võib SLS tõusta ka väga madala treeningaktiivsuse puhul 

• Pulsi omadused: sagedus, rütmi reeglipärasus, pingsus, rõhuamplituud e suurus, pulsilaine kuju e pulsi kulgemiskiirus

• Südame löögisagedus: 

  • Tahhükardia - pulsisagedus >100 l/ min (sageli bronhodilataatorite tarvitamisel) 

  • Bradükardia - pulsisagedus < 60 l/ min (beetablokaatorite tarvitamisel) 

  • Respiratoorne arütmia – SLS sissehingamisel suureneb, väljahingamisel aeglustub 

• Sõrmedega tuntav normaalse pulsilaine tipp järgneb vahetult esimesele südametoonile, mistõttu auskulteeritakse südant ning palpeeritakse pulssi sageli koos

Füüsiline uuring - saturatsioon:

• Hapnik seondub veres põhiliselt hemoglobiiniga. Mitu protsenti hemoglobiinist on seotud hapnikuga, seda näitab hemoglobiini küllastatus %-des e. saturatsioon. Saturatsioon ja O2 osarõhk on füüsikaliselt omavahel seotud 

• Tähistus: SaO2 - arteriaalses veres, SvO2 - venoosses veres. Kapillaarveres pulssoksümeetriga mõõtes SpO2 

• SpO2 normaalselt ≥95% 

• SpO2 <90% on ohtlik!

Füüsiline uuring - vererõhk RR:

• Süstoolne arteriaalne vererõhk - Südame poolt arteritesse paisatud vere rõhulaine tipp e. suurim rõhk arteris südametsükli jooksul. 

• Diastoolne arteriaalne vererõhk - südame poolt arteritesse paisatud vere rõhulaine põhi e. vähim rõhk arteris südametsükli jooksul. 

• Normaalne <130 <85 

• Rahuldav 130-139/85-89 

• Mõõdukalt kõrge 160-179/100-109 

• Väga tug. kõrge >210 >120 

• Hüpertensioon RR > 140/90 mmHg 

• Hüpotensioon RR < 90/60 mmHg 

• RR muutub vanuse, pinge, tervisliku seisundi või patoloogiliste seisundite korral 

• Esmane RR määraja on vere maht arteris

• Vere mahu suurenemine põhjustab arteriaalse rõhu suurenemise 

• RR mõjutavat faktori: südame väljutusmaht (5L/min) ja perifeerne vastupanu

• RR kliiniline uurimine peab toimuma regulaarselt nii puhkeolekus, istudes, seistes, treenides kui peale treeningut.

• Regulaarne andmete kogumine on vajalik täpse seisundi hindamiseks. Süstoolne RR tõuseb lineaarselt koormuse suurenedes. Diastoolne rõhk muutub tervetel inimestel koormuse ajal vähe 

• RR muutus treeningul on erinev, seda eriti isikutel kellel on südamehaigus või kes on kõrges eas. 

• RR võib varieeruda hüpertensioonist hüpotensioonini.

• Kõrgenenud süstoolne RR kas puhkeolekus või kergel kehalisel koormusel on märgiks südameveresoonkonna kahjustusele. Süstoolse RR muutus üle 20mmHg näitab suurenenud südamelihase hapnikuvajadust ja vihjab potentsiaalsele isheemiale 

• Loid süstoolne reageering suurenenud kehalisele koormusele vihjab vatsakeste kahjustusele või südametööd mõjutavatele medikamentidele

• Vähenenud süstoolne RR kehalisel koormusel, kui SLS on tõusnud, vihjab vatsakeste kahjustusele ja on halva prognoosiga. Kahjustus näitab, et vatsakeste kontraktiilsus on võimetu suurenenud metaboolsete vajaduste rahuldamisel. 

• Diastoolne RR näitab perifeerset vastupanu ja on otseseks koronaararterite seisundi peegeldajaks

Respiratoorne uuring:

• peaks lisaks käsitlema: 

  • Vaatlust (inspektsioon) 

  • Palpatsiooni (kompimine) 

  • Perkussiooni (koputus) 

  • Auskultatsiooni (kuulatlus)

Vaatlus ehk inspektsioon:

• Patsiendi kehaasend 

• Kogu keha hoiak/rindkere deformatsioonid 

• Sundasendid 

• Hingamise vaatlus (inspirat./ekspirat.) 

• Hingamislihaste aktivatsiooni jälgimine

Respiratoorsed sümptomid:

• Hingeldus e düspnoe (hingamistakistuse tunne või õhupuuduse tunne) 

• Köha (kestus, iseloom) 

• Sekreet/Röga (värvus, konsistents ja kogus) 

• Vilinad (ekspiratoorne või inspiratoorne) 

• Valu rindkeres (pindmine/sügav, seotud kehaasendi muutustega või mitte jms) 

• Üksikult iga sümptom ebaspetsiifiline!

Rindkere liikumine:

• Rindkere liikumise alusel saab hinnata kopsude täitumist - vaatluse teel või palpeerides. 

• Normaalse sissehingamise ajal suureneb rindkere anterioposterioorne (ette-taha mõõde), risti ja vertikaalne diameeter sümmeetriliselt. 

• Vertikaalne diameeter suureneb diafragma kokkutõmbe tõttu. Rindkere AP- ja ristidiameeter suureneb roiete ja rindkere liikumise tõttu.

Paradoksaalne hingamine:

• osa või kogu rindkere seinast liigub inspiiriumis sissepoole ja ekspiiriumis väljapoole. 

• Võib esineda roidemurdude korral, kroonilise hingamispuudulikkuse korral, diafragma nõrkuse korral. 

• Nähtav kõige rohkem selili asendis.

Hingamismuster:

• sissehingamine (inspiirium) on aktiivne ja väljahingamine (ekspiirium) passiivne. 

• Ligikaudne sissehingamise ja väljahingamise ajaline suhe on 2: 3 

• Pikenenud ekspiirium - KOK- i haigetel, kellel on väljahingatava õhuvoolu takistus väikeste hingamisteede sulguse tõttu. Raske obstruktsiooni korral on sisseh. ja väljah. suhe 1:3 või 1:4. 

• Torus huultega hingamine: sagedasti KOK- i haigete puhul. Väljahingamise ajal torutatakse huuled ning seetõttu ei teki hingamisteede kollapsit.

Hingamissagedus:

• täiskasvanul norm 12- 16 (20) x minutis 

• Tahhüpnoe - hingamissagedus >20 x minutis (esineb peaaegu kõikide kopsuhaiguste korral) 

• Bradüpnoe - hingamissagedus < 10 x minutis (harvem) 

• Apnoe - hingamise puudumine rohkem kui 15 sek. 

• Hüpapnoe - vähenenud hingamine ebapiisava ventilatsiooni korral (magades). 

• Suurenenud hingamissagedus on üldiselt seostatav kopsu alveoolide ödeemiga, mis kaasneb vasaku vatsakese düsfunktsiooniga või klapi kahjustusega. 

• Tüüpiline vasaku vatsakese düsfunktsiooni sümptom on düspnoe (hingeldus). Hingeldust võib ka mitte seostada kardiovaskulaarse probleemiga (düspnoe pingutusel). 

• Kardiaalne düspnoe võib tekkida siis, kui patisent läheb selili asendisse.

Hingeldus:

• Peamine sümptom nii kardiaalsetel kui kopsuhaigetel. Kopsuhaigel hingeldus väljendub hingamistöö suurenemises. Märgatavale hingeldusele viitab vajadus teha pause riietumisel või rääkimisel, võimetus liikuda ja rääkida samal ajal. Hingeldust saab patsient subjektiivselt hinnata Borgi skaalal.

• Klass I Sümptomid puuduvad tavalisel tegevusel, hingeldus tekib vaid tugeval pingutusel (mäest üles jooks) 

• Klass II Sümptomid ilmnevad tavalisel tegevusel (trepist üles kõnd, voodi tegemine, kottide kandmine) 

• Klass III Sümptomid ilmnevad kergel pingutusel (pesemine, riietumine) 

• Klass IV Sümptomid ilmnevad rahuolekus

Palpatsioon:

• Kopsu tipmiste osade täitumist saab hinnata visuaalselt, kui seista lamava patsiendi voodi jalutsis. 

• Ülejäänud rindkere täitumist hinnata palpeerides: patsient istub voodi äärel, FT asetab sõrmed rindkere alla, pöidlad mõlemal pool lülisammast. 

• Kui sissehingamisel pöidlad eemalduvad sümmeetriliselt, siis viitab see mõlema kopsu võrdsele täitumisele, 3-5 cm liikumine on norm.

Rindkere perkussioon ehk koputlemine:

• Ühe käe sõrmega koputatakse teise käe 2. või 3. sõrme kesklülile 

• Üldjuhul ei leia <5 cm läbimõõduga ja >5 cm sügavusel olevaid põhjusi/fenomene/objekte 

• Uuritakse: 

  • Diafragma asendit ees, taga 

  • Kopsude asümmeetria 

• Tavaline koputlusleid kopsude kohal - “kopsukõla” 

• Hüpersonoorsus – “karbikõla” – suurenenud õhusisaldus allolevas materjalis 

  • Sümmeetriline - emfüseem 

  • Asümmeetriline - bulla või tühik

• Norm sonori – kõlav, koputades tekib selge resonantshääl, mille järelkõla on lühike 

• Õhkrind, emfüseem – hüpersonoorne hääl (tugevam, pikem järelkõla, “tühja tünni kõla” 

• “Tumestus“ - kopsuosas pole õhku või seda ümbritseb vedelik – astmeline vajumine, hääl on lühike ning madalakõlalinem järelkõla puudub 

  • Vedelik pleuraõõnes 

  • Ulatuslik kopsukoe konsolidatsioon e. tihenemine 

  • Suur kasvaja 

  • Diafragma kõrgseis 

  • Atelektaas (kui ei ole õhkrinda)

Auskultatsioon:

• Istudes, pt hingab läbi suu, et vähendada läbi nina hingamisega kaasnevat vibratsiooni. 

• Kuulame hääli, mis tekivad õhu liikumisel kopsudesse ja sealt välja. 

• Nii eest kui tagant, vähemasti 4-st kohast, lisaks külgedelt

• 4 põhilist hingamise häält: trahheaalne, bronhiaalne, vesikulaarne, bronhovesikulaarne 

• 4 hingamise häält on normaalset kui neid kuuldakse vastavas kopsu alas, kui mujal on tegemist patoloogiaga

Trahheaalne hingamise hääl:

• kuuleme üle trahhea välja arvatud kõri – nagu tuul puhuks läbi tühja toru. 

• Sisse- ja väljahingamine sama pikkusega, paus sisse- ja väljahingamise vahel, väljahingamine karedam /madalam kui sisse hingamine

Vesikulaarne hääl:

• anterior, lateraal ja posterior rinna osadel, väljaarvatud bronhiaalse hääle kuulmise piirkond. 

• Vesikulaarne hingamise hääl – summutatud ja madala heliga võrrelduna bronhiaal ja traheaal hingamise häälega -tuul sahistab puulehtedega. 

• Sissehingamine madala heliga ja enam kuuldav kui väljahingamine, sissehingamine 3x pikem kui väljahingamine Väljahingamine lühem ja nõrgem. 

• Kauge vesikulaar hääl on kuulda patsientidel varajases pneumoonia faasis, atelektaasiga patsiendid, COPD patsiendid

Bronhovesikulaarne hääl:

•  kombinatsioon bronhiaal ja vesikulaar hingamise häälest. 

• Vesikulaarne esineb sissehingamise ja bronhiaalne esineb väljahingamise ajal. 

• Kuuleme pehme summutatud häält vesikulaarse häälena ja kõrge heliga, “toru” häält bronhiaalse hingamise häälena. 

• Paus sisse- ja väljahingamise vahel, sisse- ja väljahingamine sama pikkusega. 

• Kuuleme rindkere anterior poolel üle sternumi piki alumisi sternumi costosternaal servi samuti intraskapulaar regioon T3 ja T6.

Hingamise häälte nõrgenemine:

• vedelik pleuraal ruumis: hemothorax (veri), põletikuline pleuraal vedelik 

• õhk pleuraal ruumis: pneumothorax, Fibroosist põhjustatud pleura paksenemine: efusioon, emfüseem 

• COPD, vähenenud õhu liikumine kopsudes 

• bronhiaalne obstruktsioon: lima rakuvalendikus 

• hüpoventilatsioon 

• Lisahääled: näitab õhu liikumist kopsude obstruktsiooniga alades: rägin, sisisev hingamiskahin

Testid:

• Patsient peab olema motiveeritud pingutuseks ja koostööks valmis. 

• Patsiendi seisundi hindamiseks kasutatakse teste, et: 

  • selgitada välja haigus 

  • mõõta haiguse progressiooni teraapia tulemusena 

  • kirurgilise sekkumise vajalikkuse hindamiseks 

  • hindamaks ravi ebaõnnestumist 

• Kasutatakse: 

  • ventilatoorse funktsiooni hindamist 

  • gaaside sisalduse määramist 

  • kehalise võimekuse test

Kopsude ventilatsioon:

• rindkereõõne mahu muutmine rindkereõõne väliste lihaste töö tulemusena (ca 1% ööpäevasest energiabilansist). 

• Kopsude ventilatsiooni eesmärk on alveoolide (kus toimub gaasivahetus) ventilatsioon e. alveolaarventilatsioon 

• Ventilatsioon sõltub: 

  • Hingamislihaste jõust 

  • Kopsude venitatavusest 

  • Hingamisteede läbitavusest 

  • Juhtehingamisteede obstruktsiooni korral halveneb alveolaarventilatsioon

Spiromeetria:

• Kopsutuulutuse ehk ventilatsiooni uurimine spetsiaalse aparaadiga 

• Staatiline spiromeetria – hingamismahud 

• Dünaamiline spiromeetria – hingamismahud + hingatava õhu kiirus 

• Väärtused sõltuvad vanusest, pikkusest, soost. 

• Kehakaal ei ole oluline kopsu funktsiooni piiraja, välja arvatud tugevalt üle- või alakaalulisuse puhul.

Hingamismahud:

• Vitaalkapatsiteet (VC - vitaalkapatsiteet e õhuhulk, mida saab välja hingata pärast sissehingamist puhkeolekus) 

  • norm 3-6 l (keskmine 4500 ml) - ligikaudu 80% totaalsest kopsude mahtuvusest. 

  • VC langeb mõnikord obstruktiivsete haiguste puhul ja alati restriktiivsete haiguste puhul) 

• Kopsude kogumahtuvus (TLC- totaalne kopsude mahtuvus e. totaalne õhuhulk kopsudes pärast max. sisseh-st) 

• Kopsude minutiventilatsioon (VT x hingamissagedus) 

• Kopsude totaalkapatsiteet hõlmab lisaks vitaalkapatsiteedile ka residuaalmahtu e jääkmahtu (4500ml + 1500ml=6000ml). 

• Naistel need näitajad 20-25% väiksemad

Kopsude ventilatsioon:

• Kopsude mahud ja mahtuvused (koosnevad mitmest mahust) 

• Tavalise hingamise maht (VT, “tidal volume”) 

• Inspiratoorne reservmaht (IRV) – võimalik lisaks sisse hingata pärast tavalist sissehingamist 

• Ekspiratoorne reservmaht (ERV) - võimalik lisaks välja hingata pärast tavalist väljahingamist 

• Residuaalmaht e. jääkmaht (RV) – õhu hulk, mis jääb kopsudesse alles pärast maksimaalset väljahingamist 

• Vitaalkapatsiteet e. eluline mahtuvus (VC) (forsseeritud väljahingamisel mõõdetult FVC) on VT + IRV + ERV 

• Funktsionaalne residuaalkapatsiteet (FRC) on ERV + RV 

• Totaalkapatsiteet e. kopsude kogumaht (TLC) on RV + ERV + VT + IRV

Hingamismahud tervel noorel täiskasvanud mehel:

• Täiskasvanu normaalne hingamissagedus on 12-16 korda minutis 

• Hingamismaht (tavalise hingamise maht e VT – 500 ml) 

• Minutimaht on umbes 6-7 liitrit; 

• Ekspiratoorne (ERV)/inspiratoorne (IRV) reservmaht (1000 ml/3000 ml) 

• Residuaalmaht (RV - õhuhulk, mis jääb kopsudesse pärast maksimum väljahingamist) 1500 ml 

Dünaamiline spiromeetria:

• Registreeritakse voolu-mahu ja mahu-aja kurv 

• FVC – forsseeritud vitaalkapatsiteet FEV1 ehk sekundimahtuvus – forsseeritud esimese sekundi ekspiratoorne maht e õhuhulk, mida hingatakse forsseeritult välja esimese sekundi jooksul pärast täielikku sissehingamist. 

• Madalad FEV1 väärtused viitavad suitsetamisele ja obstruktiivse kopsuhaiguse süvenemisele. 

• FEV1 näitab haiguse raskust, aga see näitaja ei korreleeru tingimata õhupuuduse ja elukvaliteediga

• Arvutatakse ka FEV1%= FEV1/FVC*100% ehk Tiffeneau indeks

  • ~80% normleid (sest ka normaalse vananemise korral väheneb, samaaegselt peab hindama ka MEF25 ja MEF50) 

  • 65-80% kerge obstruktsioon 

  • 50-65 % keskmine obstruktsioon 

  • < 50% raske obstruktsiooni puhul 

• FEV1 langus üle 50 ml aastas viitab haiguse kiirele progresseerumisele. 

• Oluline, et uuringud oleks tehtud haiguse remissioonifaasis, kuna FEV1 on korrelatsioonis haiguse ägenemisega

• PEF – ekspiratoorne tippvool e väljahingatava õhuvoolu maksimaalkiirus (ekspiratoorne tippvool l/min). 

• PEF näitab vastupanu suurtes õhuteedes, väljahingamislihaste jõudu ja pingutusvõimet 

  • Norm: 300- 600 l/min 

  • Raske obstruktsioon: 75-100 l/min 

• MEF25, MEF50, MEF75 – maksimaalne väljahingamiskiirus vastavalt 25%, 50% ja 75% juures FVC-st (forsseeritud vitaalkapatsiteet)

PEF- meeter:

• haigele mõeldud enesejälgimise abivahend 

• Võimaldab hinnata hingamisteede ahenemise astet, seega määrata haiguse raskusastet, prognoosida kulgu, hinnata ravi efektiivsust. 

• Näitab väljahingamislihaste tugevust ja jõudu. 

• Norm täiskasvanul 300-600 l/min, raske obstruktsiooni puhul 75- 100 l/min

• hindamisel on kasutusel 6 minuti kõnni test. 

• Uuritav liigub kiiremas, hästi talutavas tempos 6 minutit (kiirkõnd). 

• Hinnatakse PEFi enne ja pärast koormust. 

• Koormusjärgse PEF alanemine 15% on omane koormuspuhusele bronhiobstruktsioonile.

Bronhodilataatortest:

• Obstruktsiooni spastilise komponendi hindamiseks tehakse bronhodilataatortest (BDT) - hinnatakse kopsumahu suurust ja hingamisteede läbitavust enne ja pärast bronhilõõgasti inhaleerimist. 

• Pärast spirogrammi tegemist antakse Teile inhaleerida bronhe lõõgastavat ravimit (nt. Ventolini) ja korratakse spirogrammi 10 minuti möödudes. Hinnatakse tulemusi enne ja pärast ravimi võtmist ning tehakse kindlaks bronhide ahenemise ulatus ja kui hästi ahenemine möödub bronhilõõgasti toimel. 

  • Astmale on omane mööduv obstruktsioon- FEV1 paranemine bronhilõõgasti inhalatsiooni järel vähemalt 15 % /200 ml võrra 

  • Seevastu KOK-i korral sageli funktsionaalsed näitajad küll paranevad, aga vähem kui astma korral ning ei saavuta kunagi normväärtusi. 

  • Sageli ei võimalda BDT tulemus diferentseerida KOK-i astmast, kuid mida enam funktsionaalsed näitajad bronhilõõgasti järel suurenevad, seda rohkem on see iseloomulik astmale. FEV1 korduvate mõõtmiste alusel saab hinnata haiguse prognoosi.

Arteriaalne ja venoosne veri:

• Hingamine ja vereringe varustavad kudesid hapnikuga ja eemaldavad organismist süsinikdioksiidi, seejuures seonduvad hingamisfunktsiooni ja happe-aluse tasakaalu regulatsioon tugevasti teineteisega. 

• Arteriaalne veri: 

  • pH 7,35…7,45; 

  • Hapniku osarõhk PaO2 80-100 mmHg 

  • Süsihappegaasi osarõhk PaCO2 40 (35-45) mmHg 

  • Pulssoksümeetria mõõdab hemoglobiini hapnikuga küllastuse astet arteriaalses veres (norm 95- 98%).

• Venoosne veri: 

  • Hapniku osarõhk PaO2 40 mmHg 

  • Süsihappegaasi osarõhk PvCO2 46 mmHg

Gaaside osarõhud:

• PaO2 < 8.0 kPa (60. mmHg): hingamispuudulikkus (ebaadekvaatne hapniku transport) 

• PaCO2 > 6.7 kPa (50.0 mmHg): ventilatsiooni puudulikkus e. hüpoventilatsioon 

• Hüpokseemia - vähenenud hapnikutase arteriaalses veres (PaO2 <8 kPa e. 60 mmHg või SpO2 <90%) 

• Hüpoksia- vähenenud hapnikutase kudedes (anoksia – hapniku täielik puudumine) 

• Hüpokapnia- vähenenud CO2 tase arteriaalses veres 

• Hüperkapnia- suurenenud CO2 tase arteriaalses veres, seostub mitme hüpoksia vormiga 

• Asfüksia – samaaegne hüpoksia ja hüperkapnia esinemine (peamiselt lootel ja vastsündinul)

• Pikaajaline või korduv hüpokseemia halvem kui ühekordne episood. 

• Aju on äärmiselt tundlik isheemiale. 

  • PaO2 < 7.3 kPa (55 mmHg): mäluhäired, häirunud otsustusvõime 

  • < 5.3 kPa (40mmHg): kudede kahjustused 

  • <4 kPa (30 mmHg): teadvusetus 

  • <2.7 kPa (20mm Hg): surm

Hüpokseemia vs hüperkapnia:

Füüsiline sooritusvõime:

• Krooniliste kopsuhaiguste korral esineb füüsilise sooritusvõime langus, kuid haigussümptomid ei korreleeru kopsufunktsiooni langusega. 

• Koormustaluvuse langus on mõõdetav. 

• Koormustaluvust ei saa määrata rahuolekus mõõdetud spiromeetriliste parameetritega.

Koormuse hindamine:

• Koormuse hindamisel kasutatakse ühikut MET. 

• Üks MET on võrdeline 3,5 ml O2 /kg/min kohta ja see kirjeldab energiahulka, mida keskmine inimene kulutab rahulolekus istudes, käed ja keha toetatud.

Kuidas arvutada pulsitaset vastavalt teatud koormustasemele? 

• Karvoneni valem:

  • ((pulss max-pulss puhke)x 40-85%) + pulss puhke 

• Pulss max tähistab patsiendi koormuspuhust maksimumpulssi, pulss puhke patsiendi pulssi rahuolekus ning koefitsient 0,4-0,85 leitakse arvestades patsiendi NYHA funktsionaalset klassi/ intensiivsuse %

Koormustest:

• Võimaldab määrata haige füüsilise töö võimet ning hinnata rehabilitatsiooniprogrammide efektiivsust ja selgitada, kas kehalise koormuse ajal ilmneb muutusi, mis rahuolekus ei avaldu. 

• Tehakse ka diagnostilistel eesmärkidel (nt koormusastma provotseerimiseks) 

• Koormustesti teostatakse: 

  • südame - veresoonkonna varjatud haiguste avastamiseks. Koormustestil avalduvad kas rahuolekus avastamata häired või süvenevad rahuolekus esinenud väikesed kõrvalekalded. 

  • koormusastma sümptomite provotseerimiseks 

  • kehalise töövõime hindamiseks 

  • taastumisprotsesside kiiruse hindamiseks.

• Koormustest viiakse läbi kas veloergomeetril, liikurrajal või sõudeergomeetril.

• Enamlevinud näitaja kehalise töövõime määramiseks on PWC170 (PWC - physical working capacity), mis näitab kehalise koormuse võimsust südame löögisagedusel 170 lööki minutis. 

• Test põhineb seaduspärasustel, et südame löögisagedus suureneb lineaarselt kehalise koormuse võimsusega südame löögisageduseni 170 l/min. Mida suurem on aeroobne võimekus, seda suurem on ka vastav näitaja. 

• Lisaks kasutatakse testimisel füüsilise võimekuse indeksi (FI) määramist, kus lisaks koormusaegsele pulsile registreeritakse südame löögisagedus ka taastumise esimese kolme minuti järgselt. 

• Koormustestil kasutatakse enamasti kasvavate koormuste meetodit, mille puhul koormust suurendatakse astmeliselt 1 - 3min kaupa kuni suutlikkuseni. 

• Igal koormusastmel mõõdetakse pulsisagedust, vererõhku, hingamise näitajaid, täiskasvanutel sageli ka vere laktaadi sisaldust. 

• Vastupidavuse taseme määramiseks mõõdetakse maksimaalne hapniku tarbimine, anaeroobne lävi ja ka aeroobne lävi.

• Aeroobne töövõime avaldub organismi võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja selle iseloomustajaks ongi maksimaalne hapniku tarbimine ehk hapnikulagi. Maksimaalse hapniku tarbimise näitaja (VO2max) on inimese aeroobse töövõime piiriks ning kujutab endast maksimaalset hapnikuhulka milliliitrites, mida organism on võimaline kasutama 1 minuti jooksul. 

• Kuna maksimaalne hapniku tarbimine sõltub eeskätt lihasmassi hulgast organismis, on võetud kasutusele suhteline näitaja ehk maksimaalne hapnikutarbimine kehakaalu 1 kilogrammi kohta (ml/min/kg). Aeroobne töövõime avaldub organismi võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja seda iseloomustabki maksimaalne hapniku tarbimine. Näitaja sõltub vereringe ja hingamissüsteemi võimest koheseselt ja adekvaatselt suurendada organsüsteemide ja töötavate lihaste hapnikuga varustamist kehalisel tööl. Mida suurem on spordiga tegeleja maksimaalne hapnikutarbimine, seda kõrgem on tema vastupidavusvõime.

• Maksimaalset hapniku tarbimist defineeritakse kui inimese poolt saavutatud maksimaalset koormuse taset, kus alles väsimus takistab edasise tegevuse. 

• Kui koormustesti ei ole võimalik koheselt teostada, on lubatav kehaline treening pulsiga, mis ei ületa SLS rahuolekus üle 20 löögi minutis. 

• Maksimaalne pulsisagedus mida inimene võib tööd tehes saavutada, väheneb vananedes, maksimaalne SLS on suhtes vanusesse umbes 220: 

  • 220-vanus aastates= maksimaalne saavutatav SLS. 

• Ainus objektiivne maksimaalne SLS näitaja on võimalik saada veloergomeetril või jooksurajal testides. 

• Koormustest tuleb teha esimesel võimalusel.

Kõnnitestid- 10 meetri süstikkäimise test:

• On mõeldud kardiorespiratoorse seisundi hindamiseks eeskätt kopsuhaigetel. Test viiakse läbi sisetingimustes. Vajalik: 

  • Märgistatud 10 m ala 

  • Helitaasesitus salvestatud signaalidega või metronoom 

  • Stopper 

  • PEF meeter 

  • Füsioterapeut mõõdab algnäidud rahuolekus 

  • Pulss 

  • SpO2 

  • Hingamissagedus 

  • PEF 

  • Test algab väikese käimise kiirusega 10 m= 20 sekundiga, käimise kiirust tõstetakse iga minuti järel, st. iga järgneva minuti jooksul peab patsient läbima 10 m rohkem. 

  • Test lõpeb siis, kui patsient ei suuda enam jätkata. 

  • Käiakse 10 m distantsi edasi- tagasi, kusjuures pöördel peab üks jalg olema tingimata teisel pool piirjoont. 

  • Käimise kiirust reguleeritakse helilindilt tulevate helisignaalidega, samuti reguleerib füsioterapeut stopperiga käimise kiirust. 

  • Uuritav lõpetab siis, kui juba kahel järjestikusel 10 m lõigul jääb tal signaalist puudu 1.5 meetrit või ei suuda lihtsalt enam edasi käia (patsiendil tekivad hingeldus, jalgade väsimus).

  • Füsioterapeut protokollib läbikäidud 10 m distantsid tabelisse. Testi läbimise järgselt (taastumise 1, 3, 5 minutil): 

    • Borgi skaalal düspnoe olemasolu/raskus (patsiendi subjektiivne hinnang pallides) 

    • Pulss 

    • SpO2 

    • Hingamissagedus 

    • PEF 

  • Kuna pole välja töötatud koormustaluvuse tasemeid, tuleks testi kasutada võrdlevana, ravi efektiivsuse jälgimiseks 

  • Test ei sobi ortopeediliste probleemidega patsientidele. 

  • Test on hästi korratav, testi tulemused ei sõltu oluliselt patsiendi motivatsioonist. 

  • Vajalik vaid üks proovitest.

6 minuti ja 12 minuti kõndimistest:

• Patsiendil tuleb kõndida mööda sirget koridori 6 või 12 minutit nii kiiresti kui võimalik. 

• Peatumine puhkamiseks on lubatud, kuid puhkus arvatakse aja sisse. 

• Patsient peab tundma, et testi lõppedes on endast antud maksimum.

• Füsioterapeut võib informeerida patsienti läbitud ajast iga minuti lõppedes, kuid ei tohiks kõrval kaasa jalutada, kuna see mõjutab patsiendi käimiskiirust. 

• Koormuse ajal ning järel fikseeritakse 6 (12) minutiga läbitud distants, sümptomid (õhupuudus, hingeldus ja kurnatus Borg’i skaalal), SLS ja SpO2, desaturatsiooni teke (SpO2 langus <90%), taastumine 1., 3. ja 5. testijärgsel minutil.

Tervisesportlase step-test:

• Kehalist töövõimet hinnatakse vähetreenitutel, kesk- ja vanemaealistel moduleeritud Harvardi step-testiga. 

• Metoodika: 

  • SLS ja RR mõõdetakse esmalt rahulolekus, 3 min testi vältel sooritab testitav 25 tõusu min astmele, mis meestel on 46 cm, naistel 43 cm. 

  • Rütmi hoidmiseks kasutatakse metronoomi, mis töötab sagedusega 100 korda min. 

  • Pärast tööd mõõdetakse testitaval RR istudes, SLS lugemist alustatakse 1 min pärast testi lõppu, teisel minutil. 

  • Pulssi loetakse 30 sek ja järgneval 30 sek mõõdetakse RR. 

  • Tegevust korratakse ka kolmandal ja neljandal min, kandes seejärel tulemused tabelisse

• Kui uuritav ei suuda säilitada vajalikku rütmi või katkestab väsimuse tõttu, siis arvutustes kasutatakse testi sooritamiseks kulunud aega. 

• Töövahendid: 

  • 1 pink kõrgusega 43-46 cm 

  • Metronoom 

  • Stopper 

  • Vererõhu mõõtmise aparaat 

  • Stetoskoop

Borgi CR-10 skaala:

• hingeldus

Tervisega seotud kehalise võimekuse põhilised komponendid: