ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA

ANATOOMIA

• Käsitleb organismi kui terviku, organite ja organsüsteemide, kudede ja rakkude ehitust.

FÜSIOLOOGIA

• Käsitleb organismi kui terviku, organite ja organsüsteemide, kudede ja rakkude talitlust.

  • Üldfüsioloogia selgitab elementaarsete struktuuride – rakkude – reageerimist keskkonna muutustele.

  • Erifüsioloogia uurib erinevate loomarühmade, erinevate organsüsteemide, üksikorganite või kudede talitlusspetsiifikat.

MAKROANATOOMIA PÕHISTRUKTUURID

2.1 RAKK

• Rakk on organismi väikseim üksus.

• Rakkude läbimõõt on 5…150 mikromeetrit.

  • Väikseimad on vere punalibled ja valgelibled.

  • Suurimad on munarakud.

• Rakud jagunevad keharakkudeks ja sugurakkudeks.

1931. aastal elektronmikroskoobi leiutamine andis tõuke tsütoloogia – rakuteaduse arengule.

1590. aastal leiutatud valgusmikroskoop ei võimaldanud täppisuuringuid.

Raku ehitus

• Rakud koosnevad rakutuumast ja seda ümbritsevast tsütoplasmast.

• Tsütoplasmas paiknevad raku ainevahetuses osalevad raku organellid:

  • Mitokondrid

  • Golgi kompleks

  • Ergastoplasma, mis sisaldab ribonukleiinhapet

  • Tsentrosoom, milles on 2 tsentriooli

  • Tsütoplasmasisesed fibrillid koos rakke ühendavate desmosoomidega.

Rakutuum

• Raku tuum koosneb:

  • Poorsest tuumamembraanist

  • Tuumaplasmast ehk karüoplasmast

  • Ümaratest kehakestest ehk tuumakestest

  • Erineva kujuga kromatiinisõmeratest, mis koosnevad DNA-st ja valguühenditest

  • Mitoosi profaasis tekivad kromatiinsõmeratest kindla kuju ja arvuga kromosoomid.

Rakkude kuju

• Rakkude kuju võib olla üsna erinev:

  • Kandilised rakud asetsevad tihedalt üksteise vastas (epiteel).

  • Piklikud on lihaskiud.

  • Kerajad ja kettakujulised on vererakud.

  • Harulised on närvirakud ja mõningad sidekoerakud.

Rakkude paljunemine

• Rakud paljunevad jagunemise teel.

  • Ühest rakust moodustub kaks sama kromosoomide arvuga geneetiliselt identset tütarrakku.

  • Jagunemist nimetatakse mitoosiks, milles eristatakse:

  1. Karüokineesi ehk tuuma jagunemist

  2. Tsütokineesi ehk tsütoplasma jagunemist.

Mitoosi protsess

• Mitoos kestab tavaliselt 1…2 tundi ja selles eristatakse 4 faasi:

  1. PROFAAS:

  • Kokkukeerdumisel tekivad kromatiinisõmeratest kindla kujuga kromosoomid.

  • Tsentrosoomid liiguvad raku poolustele.

  • Algab kääviniidistiku kujunemine.

  • Tumekesed kaovad.

  • Rakutuum suureneb ja tuumamembraanid lõhustuvad.

  1. METAFAAS:

  • Kromosoomid koonduvad raku ekvatoriaaltasandile.

  • Kääviniidid kinnituvad ühe otsaga kromosoomi tsentromeeri külge ja teise otsaga tsentriooli külge.

  1. ANAFAAS:

  • Kääviniidid lühenevad.

  • Kromatiidid liiguvad poolustele.

  1. TELOFAAS:

  • Toimub tsütokinees ehk tsütoplasma jagunemine.

  • Tekivad uued tuumad ja tuumakesed.

Mitoosi tähtsus

• Toimub kromosoomide võrdväärne jaotamine tütarrakkude vahel

  • Tütarrakud on geneetiliselt identsed.

  • Geenide kahekordistumine toimub enne mitoosi – interfaasis.

  • Profaasis on kummaski kromatiidis geenikomplekt.

  • Suureneb rakkude arv, tagades organismi kasvu.

  • Mitoos on vajalik surnud ja hukkunud rakkude asendamiseks.

Kromosoomid

• Igas keharakus on kindel arv kromosoome ehk kromosoomigarnituur.

  • Keharakkudes on kromosoome alati paarisarv – diploidne garnituur.

  • Sugurakkudes on iga kromosoomi kujuvarianti vaid üks – haploidne garnituur.

Sügoodis

• Sugurakkude tuumade liitumisel tekib sügoodis diploidne garnituur, kus kromosoomide iga kujuvarianti on 2, välja arvatud sugukromosoomid, kus isaspoolel on need erinevad – X ja Y kromosoom.

Kromosoomide arv erinevates liikides

DNA

• Kromosoomid sisaldavad desoksüribonukleiinhapet ehk DNA-d.

• DNA sisaldab pärilikku informatsiooni.

• DNA molekul kujutab kahte pikka spiraalselt ühendatud ahelat.

• GEEN on DNA lõik, mis määrab üht kindlat tunnust või tunnuste kogumit.

• Geenid paiknevad kromosoomides korrapäraselt reastunult.

• ALLEEL – sama tunnust määrava geeni erinev avaldusvorm: domineeriv või retsessiivne.

Rakkude arengud

• Keharakud on sugupooltel sarnased.

• Sugurakud on erinevad nii suuruselt, ehituselt kui talitluselt.

• Sugurakkude arengus eristatakse:

  • Paljunemisfaasi

  • Kasvamisfaasi

  • Küpsemisfaasi

  • Metamorfoosifaasi (isassugurakkudel).

Isassugurakkude moodustumine

• Spermide moodustumine toimub munandite väänilistes seemnetorukestes.

• Vajavad looma kehast 3…7ºC madalamat temperatuuri.

• Paljunemisfaasis nimetatakse isassugurakke spermiogoonideks.

• Kasvufaasis tekivad neist primaarsed spermiotsüüdid.

• Küpsemisfaasis toimub kaks meiootilist jagunemist, mille käigus tekivad haploidse garnituuriga spermatiidid.

• Metamorfoosi käigus tekib konnakullest meenutav liikumisvõimeline sperm, millel on selgelt eristatavad pea ja sabaosal.

• Spermide bioloogiline valmimine ja aktiivne viljastusvõime tekib 6…8 päeva vältel munandimanuses deponeerudes.

• Spermid koos lisasugunäärmete nõrega moodustavad sperma.

• Väljumine suguorganist toimub ejakulatsiooni käigus.

Munarakud ehk ootsüüdid

• Munarakud ületavad sperme suuruse poolest mitutuhat korda.

• Munaraku mass moodustub idulase arengu jaoks vajalikest toitainetest.

Ovogenees

• Ovogenees ehk munarakkude teke ja areng toimub ovaarides ehk munasarjades.

  • Eristatakse:

  • Paljunemisfaasi (toimub looteperioodil)

  • Kasvu ja küpsemisfaase (puberteedieas).

Ovogeneesi faasid

• Paljunemisfaasis moodustuvad emasloote ovaarides primaarsetes folliikulites oogoonid.

• Kasvufaasis, mis algab puberteedieas, moodustuvad primaarsed ootsüüdid.

• Küpsemisfaasis toimub kahekordne jagunemine ehk meioos, mille käigus tekivad haploidse kromosoomigarnituuriga munarakud.

• Küpsed munarakud vabanevad folliikulitest ja paiskuvad follikulaarnõrega munajuhasse.

  • Küpse munaraku vabanemist tertsiaarsest folliikulist nimetatakse ovulatsiooniks.

  • Vabanenud folliikuli asemele tekib kollakeha, mis jääb viljastumise korral püsima.

  • Kollakeha poolt produtseeritud hormoon progesteroon takistab järgmise ovulatsiooni teket ja tagab loote (loodete) arengu.

  • Mittetiinestumise korral toimub järgmine ovulatsioon vastavalt loomaliigi innatsüklile.

Ovulatsiooni määramine

• Vastavalt vabanevate munarakkude arvule eristatakse:

  • Monoovulatoorseid ehk ainupoegijaid

  • Polüovulatoorseid ehk hulgipoegijaid.

Viljastumine

• Viljastumine toimub munajuhas ja selle tulemusel tekib sügoot, hulgipoegijatel mitu.

• Ovuleerunud munarakud on viljastusvõimelised 6…10 tundi, mõnel liigil kuni ööpäev.

• Seemnerakkude eluiga emassuguteedes on 24…48…72 tundi.

KOED

• Sarnase morfoloogia ja füsioloogiaga rakud koos rakkudevahelise ainega moodustavad koe.

• Kudesid uurib histoloogia.

• Koed jagunevad:

  • Tugikoed:

  • Vedelkoed (veri, lümf)

  • Sidekude

  • Kõhrkude

  • Luukude

  • Epiteelkoed:

  • Katteepiteel

  • Näärmeepiteel

  • Lihaskoed:

  • Vöötlihaskude

  • Silelihaskude

  • Südamelihaskude

  • Nervikude

Veri

• Veri koosneb vererakkudest ja vereplasmast, kusjuures rakuline osa moodustab vere koguhulgast 35…40%, ülejäänu on plasma.

• Vere rakuline koosseis on erineva kuju ja talitlusega rakkudest:

  • Erütrotsüüdid ehk punalibled (5-10 miljonit 1mm³ veres).

  • Leukotsüüdid ehk valgelibled (8-15 tuhat 1mm³).

  • Trombotsüüdid ehk vereliistakud (200-400 tuhat 1mm³).

Erütrotsüüdid

• Erütrotsüüdid ehk punalibled on kaksiknõgusad, tuumata kettad. Rauda sisaldava hemoglobiini tõttu on veri punane. Hemoglobiin seob hapnikku.

• Punaliblede iga on 1…3 kuud, tekkekohaks on punane luuüdi.

Leukotsüüdid

• Leukotsüüdid ehk valgelibled on tuumaga vererakud, mis tekivad lümfisõlmedes ja ka punases luuüdis.

• Nende hulk veres on mitusada korda väiksem kui punalibledel.

• Valgelibledel on aktiivne liikumisvõime, liikudes verest kudedesse ja vastupidi ning tagavad kaitse mitmesuguste haigusetekitajate vastu:

  • Kaitse võib olla otsene, kus amööbitaolised fagotsüüdid ehk õgirakud neelavad bakterid endasse ja lagundavad need.

  • Kaudne kaitse: lümfotsüüdid toodavad valku moodustavaid antikehi, mis vereplasmas haigustekitajaid hävitavad, andes immuunsuse haiguse suhtes.

• Granulotsüüdid on kõige aktiivsemad mikroobidevastases toimes.

Trombotsüüdid

• Trombotsüüdid ehk vereliistakud on üheks osaks vere hüübimise keerulises süsteemis, sisaldades hüübimist põhjustavaid ühendeid ja osaledes trombi moodustamisel veresoone vigastatud kohale.

• Iga eluea pikkus on 5…10 päeva, pärast mida lagundatakse need põrnas.

Vereplasma

• Vereplasma moodustab üle poole vere mahust, tagades vere sobiva viskoossuse (voolavuse).

• Vereplasma koostist ja omadusi hoitakse mitmete regulatsioonimehhanismidega stabiilsena, mis on tähtis kogu organismi stabiilse sisekeskkonna (homöostaasi) tagamisel.

Verevalgud

• Albumiinid ja globuliinid (veres kokku ~75 g/l) on olulised ainete transportimisel, sidudes endaga rasvu, vitamiine, hormoone ja teisi organismile vajalikke ühendeid.

• Globuliinide hulka kuuluv lahustunud olekus fibrinogeen on tähtis vere hüübimisel, muutudes veresoone vigastuse korral vereliistakutest vabanevate ensüümide toimel kiuliseks fibriiniks, mis aitab haava sulgeda.

• Üks osa globuliinidest on antikehad, mis toimivad organismi tunginud haigusetekitajate vastu.

• Verevalgud osalevad ka vere happe-leelistasakaalu säilitamisel (moodustavad pH-d stabiliseeriva puhversüsteemi) ja vere ning kudede veesisalduse reguleerimises (osmootse rõhu kaudu).

SIDEKUDE

• Moodustab kõikjal epiteeli aluskoe.

• Ümbritseb veresooni ja närve.

• Kujundab organite väliskatte ning toestuse.

• Sidekoe kaudu toimub kudede ja organite toitmine.

• On toite ja kaitsekude.

Sidekoe tüübid

• Sidekoes eristatakse:

  • Retikulaarkude, milles on ülekaalus sidekoerakud.

  • Kohev sidekude, milles on rakke ja kiulisi elemente võrdselt.

  • Tihe sidekude, mis moodustub peamiselt kiududest:

  • Kollageenkiud

  • Elastiinkiud

  • Retikuliinkiud

Kollageenkiud

• Kollageenkiud on valge värvusega ja koosnevad peentest fibrillidest.

• Need on tugevad ja venimatud. Esinevad kõõlustes, sidemetes ja pärisnahas.

Elastiinkiud

• Elastiinkiudude tõmbetugevus on väike, kuid venivus suur.

• Esinevad turjasidemes ja kõhu kollaskestas, võimaldades venitust.

Retikuliinkiud

• Retikuliinkiud on õrnad tugevalt võrgustunud kiud, mis moodustavad koos sidekoerakkudega retikulaarkoe, mis esineb lümfisõlmedes, põrnas ja soolestikus.

• Selle koe rakud koguvad endasse mikroobe jm. võõraineid ja muutuvad liikuvateks makrofaagideks ehk õgirakkudeks.

KOHEVA SIDEKOE TÄHTSUS

• Kohev sidekude koosneb erineva suunaga kollageen- ja elastiinkiududest, mille vahel asetsevad sidekoerakud.

• Kohevat sidekudet leidub alusnahas ehk subkuutises ning organite vahel, ning seal kulgevad veresooned.

TIHE SIDEKOE

• Tihedas sidekoes on kiud samasuunalised.

• Rakke on vähe ja nad paiknevad kiudude vahel.

• Tihe sidekude moodustab kõõluseid ja sidemeid.

RASVKUDE

• Moodustub suurtest (60…100 µm) ümaratest, tihedalt üksteise vastas asetsevatest rasvarakkudest.

• Raku sisemuse täidab rasvatilk, mistõttu tsütoplasma ja rakutuum on raku pinnal.

• Rasvkude tekib koheva sidekoe vahele.

• Rasvaladestus esineb eriti:

  • Naha all

  • Neerude piirkonnas

KÕHRKUDE

• Eristatakse 3 kõhrkoe liiki:

  • Hüaliinne kõhrkude – painduv, keetmisel liimistuv. Sisaldab kollageenfibrille. Moodustab liigese-, nina-, roide-, abaluu- ja hingetoru kõhred.

  • Elastne kõhrkude sisaldab elastiinkiude. Esineb kõrvalestas, bronhide seintes.

  • Fibroosne ehk kiudkõhrkude on kõhre ja sidekoe vahevorm. Lõua ja põlveliigese, selgrookõhred, vaagnaliidus.

LUUKUDE

• Kompaktne tugikude, mis koosneb:

  • 30% orgaanilisest ainest

  • 70% anorgaanilisest ainest ehk tuhast.

• Luukoes eristatakse kollageenfibrille sisaldavat kaltsifitseerunud põhiainet ja seal asuvaid luurakke ehk osteotsüüte.

• Luudes eristatakse kompaktainet ja käsnainet.

• Luulamellid paiknevad kompaktaines kontsentriliselt.

• Luukoes on mikroskoopilisi kanaleid veresoonte ja närvide läbimiseks.

EPITEELKOED

• Jagunevad nende funktsiooni alusel:

  • Katteepiteeliks, mille ülesanne on katta.

  • Näärmeepiteeliks, mis toodavad nõresid.

KATTEEPITEEL

• Epiteelkude katab kõiki organismis väliskeskkonna või kehaõõntega ühenduses olevaid pindu ning piiritleb organeid.

• Epiteelkoe kaitseb vigastuste, nakkuste jt. väliskeskkonna kahjulike mõjude eest.

• Epiteelkoe kaudu toimub kogu ainevahetus organismi ja väliskeskkonna vahel.

• Epiteelkoe rakud asuvad tihedalt üksteise kõrval, moodustades rakkudevahelise aineta õhukesed kiled, mis võivad koosneda ühest või mitmest rakukihist.

Ripsepiteel

• Eriline epiteelkoe liik, kus rakkude välispinnal asuvad ripsmed.

• Ripsepiteel esineb peaaegu kõigis loomarühmades ning etendab tähtsat osa liikumises, toitumises, hingamises ja eritamises.

NÄÄRMEPITEEL

• Moodustab sekretoorsete organite talitlust kandva koe ehk parenhüümi.

• Näärmed jaotuvad nende kuju alusel:

  • Torujad ehk tubuloossed

  • Mullikujulised ehk alveolaarsed.

• Sekreedi iseloomu alusel:

  • Albuminoossed

  • Mukoossed

  • Seganäärmed

LIHASKOED

• Lihaskoe talituseks on kokkutõmbumine ehk kontraktsioon.

• Kokkutõmbe mehhanism on kõigi loomade lihasrakkudes põhimõtteliselt ühesugune.

• Lihasrakkude kokkutõmme toimub tänu neis paiknevatele müofibrillidele.

Lihaskudede jagunemine

• Jagunevad:

  • Silelihaskude

  • Vöötlihaskude

  • Südamelihaskude

Silelihaskude

• Koosneb käävjatest rakkudest, mille kontraktsioon toimub aeglaselt.

• Silelihaskude on iseloomulik selgrootutele ning osaleb ka nende loomade liikumisel.

• Selgroogsetel loomadel koosnevad silelihaskoest siseelundkonna lihased (nt. sooled, magu, emakas).

Vöötlihaskude

• Koosneb lihaskiududest, mis kujutavad endast pikki paljutuumseid rakke.

• Müofibrillide erilise asetuse tõttu lihaskiududes näivad need ristipidi vöödilised.

• On looma tahtele alluvalt kontraktiilsed.

• Lihased sisaldavad müoglobiini, mistõttu on punase värvusega.

Südamelihaskude

• Südamelihaste rakud on väiksemad, harunenud ning ühenduvad omavahel võrgustikuks.

• Südamelihased töötavad rütmiliselt kuni looma surmani.

• Südamelihased on võimelised tekitama ja juhtima närvisignaale, mis tagavad kõikide rakkude üheaegse kokkutõmbe.

Närvikude

• Koosneb närvirakkudest ehk neuronitest, mis saavad vastu võtta ärritusi, neid töödelda, edastada ja salvestada.

• Iga neuron koosneb rakukehast, tuumast ja kahesugustest jätketest:

  • Lühemaid, mitmeharulisi jätkeid nimetatakse dendriitideks.

  • Pikemad jätked – neuriidid – juhivad närviimpulsid edasi teistesse rakkudesse.

ORGANID EHK ELUNDID

• On organismi osad, mis koosnevad kudede komplektist ja täidavad kehas kindlat ülesannet.

• On selgelt piiritletud kindla kuju ja asukohaga.

• Närvid ja veresooned läbivad kõiki elundeid, et reguleerida nende talitlust ja varustada toitainetega.

Elundite jaotamine

• Jagunevad:

  • Kompaktelundid

  • Torujad elundid

  • Kehaõõned (rindkere, kõhu, ja vaagnaõõs).

KOMPATKELUNDID

• Välispinda katab kihn (capsula).

• Kihnuga seostub elundi sisemuses olev sidekoeline toestus ehk strooma.

• Kompaktelundi talitlevat kude nimetatakse parenhüümiks (nt. lihastes lihaskiud, näärmetes näärmeepiteel).

• Sidekoeliste toeskoe e. strooma abil moodustuvad sadulikud struktuurid (lobuli) ning elundi salviku abil lahutatakse osi, mida nimetatakse sagarateks (lobi).

TORUJAD ELUNDID

• Läbib pikuti õõs, mida nimetatakse valendikuks (lumen) – söögitoru, magu, emakas jt.

• Koosnevad kolmest kihist:

  • Limaskest – katab õõnesorgani valendikupoolset ja väliskeskkonda avanevat seina (tunica mucosa).

  • Lihaskest – silelihaskoest kiht, mis võimaldab organi peristaltikat (tunica muscularis).

  • Serooskest ehk kelme – katab kereõõntes paiknevaid vabapinnaga elundeid väljastpoolt (tunica serosa).

KEREÕÕNED

• Rinnaõõs (thoracic cavity) asetseb rinnakorvis, toetatud roiete, rinnaku ja paljude lihastega (nt. diafragma).

• Paiknevad rindkereorganid. Mediaantasandis asub keskseinand (mediastinum) - kohevast sidekoest seinalaadne moodustis.

• Rinnaõõne seinu vooderdab rindkere sisesidekirme, mida katab rinnakelme (pleura). Pleura paikneb kahe suletud kotina vasakul ja paremal pool rinnaõõnes.

• Kõhuõõs (abdominal cavity) asub keskkõhupiirkonnas, piiritletud diafragmaga, roietega ja kaudaalselt ristluuneemega. Kõhuõõnes paiknevad seedeelundid, maks, põrn, kõhuaort, täitunud kusepõis ja tiine emakas. Kõhuõõne sein koosneb nahast ja lihastest. Seina vooderdab ristisidekirme, mida katab kõhukelme - peritoneum.

• Vaagnaõõs (pelvic cavity) asub vaagnas kraniaalse ja kaudaalse vaagnaava vahel. Kõhuõõnest eraldab mõtteline terminaaljoon. Vaagnaõõnt ümbritseb vaagen luudest, sidemetest ja lihastest. Kõhu- ja vaagnaõõnt vooderdab kõhukelme. Seinu katab parietaalne ja organeid vistseraalne kelme. Parietaalses kelmes on palju närvilõpmeid.

• Avaused – kubemekanal, reiekanal, nabavõru. Õõnestised asuvad vaagnaõõnes. Pärasool asub kõhuõõnetaguselt, samuti neerud. Kõhuõõnes olevad väädikujulised sidemed, kurrud ja kinnitid fikseerivad kõhuõõne elundeid üksteise suhtes. Rasvikud koosnevad rasvkudetest, mis:

  • Fikseerivad magu jt. elundeid.

  • Sisaldavad veresooni ja on veredepoo.

  • Kaitsevad organeid nakkuste eest.

  • On soojaisolaatorid.

  • Toodavad ja imendavad kõhuõõnevedelikke.

  • Sulgevad läbivad haavad.

ELUNDKOND EHK ORGANSÜSTEEM

• Organismi kui terviku talitamisel kindlat eesmärki täitvate elundite kogum moodustab organite süsteemi ehk elundkonna:

  • Skelett ja lihastik – toed ja liikumine

  • Nahk ja nahamoodustised – keha kate ja kaitse

  • Seedeelundkond – keha varustamine toitainetega

  • Hingamiselundkond – hapnikuga varustamine

  • Vere- ja lümfiringe – hapniku, toitainete jm. transportimine

  • Erituselundkond – ainevahetuse jääkproduktide eemaldamine

  • Suguelundkond – paljunemine, liigi säilitamine

  • Endokriinsüsteem – organismi kasvamine ja kujunemine, organite talitluse regulatsioon

  • Närvisüsteem – organismi kui terviku talitluse koordineerimine ja juhtimine

  • Meeleelundkond – informatsiooni vastuvõtmine väliskeskkonnast.

SKELETT

• Toestab ja kaitseb elutähtsaid organeid (aju, süda, kopsud).

• Määrab keha formaadi.

• Luudele kinnituvad lihased.

• Skelett koosneb luudest ja neid ühendavast kõhr- ja sidekoest.

• Enamik skeletiluid on paarilised.

Skeletiluu hulk

• Skeletiluid on veisel 207…209, hobusel 207…214 ja seal 281…288. Diferentsus oleneb peamiselt sabalülide erinevast arvust.

Luu ehitus

• Luud koosnevad mineraalainetest ja orgaanilistest ainetest.

  • Mineraalained annavad luudele kõvaduse.

  • Orgaanilised ühendid annavad elastsuse ja painduvuse.

• Luu sisaldab ligikaudu:

  • 25% orgaanilisi aineid

  • 55% mineraalaineid

  • 20% vett.

• Iga luu on kaetud luuümbrisega (periosteum), mis ühendab teda ümbritsevate kudedega.

  • Luuümbris koosneb kahest kihist:

  • Välimine kiht, mis teostab kaitsefunktsiooni, moodustab tihe sidekude.

  • Sisemine kiht koosneb kohevast sidekoest, on rikkalikult varustatud närvide ja veresoontega ning sisaldab rakke, mis luu arenemisel ja kasvamisel on suure tähtsusega.

• Luuümbrise abil paranevad ka luudekahjustused.

Luukeha

• Luukeha ehk diafüüs ja luuotste ehk epifüüside vahel paikneb noorloomadel kõhreplaat ehk epifüüsikõhr.

• Epifüüsikõhr luustub erinevatel liigil erinevas eas:

  • Lambal 2,5 aastaselt

  • Veisel 4 aastaselt

  • Hobusel 5 aastaselt.

Luude kasvatamine

• Luustiku kasvuks vajab noorloom kaltsiumi ja fosfori rikast sööta.

• Luukoe mineraliseerumist mõjutab D-vitamiin.

Luude koostis

• Luud koosnevad kompaktainest ja käsnainest.

  • Kompakt aine paikneb väljaspool ja kujutab endast väga tihket ühtlast massi.

  • Käsnaines koosneb arvukatest peentest luupõrkadest, mille vahel leidub luuüdi.

• Eristatakse punast (vererikast) ja kollast (rasvarikast) luuüdi:

  • Punane luuüdi on vereloomeelund.

  • Kollane luuüdi on toitainete, eriti rasvade varupaik.

Luude kuju

• On pikki, lühikesi ja lamedaid luid.

  • Pikad luud (nt. õlavarre, küünarvarre, reie ja sääreluud) on keskosas seest õõnsad ning seetõttu nimetatakse neid ka toruluudeks.

  • Toruluudel on keha ja kaks otsa (diafüüs ja epifüüs).

  • Laiad lamedad luud (nt. abaluu, puusaluud, koljuluud) on olulised, sest need pakuvad ulatuslikku pinna lihaste kinnitumiseks või nad moodustavad mahuteid siseelundite jaoks.

  • Lühikesed luud (nt. randmeluud, varbaluud, selgroolülid) on ebakorrapärase kujuga.

HOBUSE LUUSTIK

• Hoolikalt määratletud luud, sealhulgas:

  • vaagen

  • rinnalülid

  • nimmelülid

  • ristluu

  • sabalülid

  • puusaluu

  • reieluu

  • sääreluu

  • põlvekeder

  • küünarluu

  • põlveliiges.

VEISE LUUSTIK

• Hoolikalt määratletud luud, sealhulgas:

  • k sequential nud- rammatild v progenitor

  • sõrgatsiluu

  • piirdeluu

  • kabjaluu

  • kolju

  • kaelalülid.

LUUDE SEOSTUMINE

• Eristatakse:

  • Sidekoelisi ühendusi, mis on jäikaid (koljuõmblused, hamba ja hambasombu tappühendused).

  • Kõhrliidused, mis annavad liituvatele luudele mingil määral liikuvust (selgroolülide vahel).

LIIGESED

• Liigesed lubavad jäsemeid painutada ja sirutada, pead pöörata ja toitu mäluda.

• Liigestuvate luude liigespindu katab liigesekõhr.

• Liigestuvaid luuotsi ümbritseb liigesekihn, mille väliskiht koosneb kiulisest sidekoest ja sisekiht valmistab hõõrdumist vähendavat liigesevedelikku - sünooviat.

• Liigeste liikumist suunavad kõõlused ja sidemed.

LIIGESE EHITUS

1. Luu

2. Sünooviaga täidetud liigeseõõs

3. Liigesekihn

4. Liigesekõhr

• Kui liigestuvad luud omavahel ei sobitu, siis on nende vahel kiudkõhreline ketas - menisk.

LIIGESED LIIGITSEVA KUJU ALUSEL

• Sadulliigesed – varbaluude ühendused.

• Keraliigesed – puusa ja õlaliiges.

• Plokkliigesed – põlve ja küünarliiges.

• Ratasliiges – telglüli-kandelüli liiges.

• Ellipsoidliiges – kandelüli-kuklaluu liiges.

LIIGESE IDENTIFIKATSIOON

• Kui liigese koosseisus on kaks luud, nimetatakse seda lihtliigese ühenduseks;

• Kui liigese moodustab kolm või enam luud, nimetatakse seda liitliigeseks.

LIHASTIK

• Looma kehas eristatakse:

  • Hallikat silelihaskudet, mis esineb õõnesorganite ja veresoonte seintes.

  • Punakat vöötlihaskudet, mis sisaldab skeletilihaseid ja südamelihast.

• Lihased moodustavad 40…60% looma kehamassist.

• Skeletilihased moodustuvad 10…100 µm diameetriga ja 2…300 mm pikkusest vöötlihaskiududest, mis asetsevad paralleelselt.

• Lihaskiudude vahel on sidekude.

• Lihas (musculus) kujutab endast vöötlihaskiudude kimpudest koosnevat elundit, mille kimbud on omavahel ühendatud koheva, närve ja veresooni sisaldava sidekoe abil.

Lihaskudede ehitus

• Iga lihaskiud on ümbritsetud õhukese sidekoelise kestaga (endomüüsium).

• Lihaskiud koonduvad kimpudeks, mis on omakorda varustatud sidekoelise ümbrisega (perimüüsium).

• Kogu lihast ümbritseb sidekoeline kest (epimüüsium).

• Lihase algus ja lõpp on seostatavad kõõlusega (tendo).

LIHASTE KUJU ALUSEL ERISTAMINE

• Laiad lihased – plaaditaolised, mis asuvad kereõõnte seinte.

• Pikad lihased - esinevad jäsemetel.

• Lühikesed lihased - esinevad selgroolülide ja roiete vahel.

• Treeningu korral lihased jäävad jämeenduseks.

Lihaste talitlus

• Lihased talitlevad nendesse närvide kaudu kanduva erutuse mõjul.

• Lihaste talitusele eristatakse:

  • kontraktsiooni ehk kokkutõmmet

  • relaktsiooni ehk lõtvumist.

• Täiesti pingeta ei ole lihas kunagi.

• Lihase pinget nimetatakse toonuseks.

Kontraktsiooni ja lõtvumise faasid

• Üks lihase kokkutõmme ja lõtvumine kestab 0,1 s. Ainult lühikese aja jooksul võib lihas töötada maksimaalse pingega.

Lihaskiudude ehitus

• Vöötlihasrakkude tsütoplasmas ehk sarkoplasmas on kontraktiilsed elemendid - 1..2 µm läbimõõduga paralleelselt paigutunud müofibrillid.

• Lihaskiud sisaldavad punast, rauda sisaldavat lihasvärvnikku müoglobiini. Müoglobiini hulga järgi lihasrakus eristatakse punaseid ja valgeid kiudusid.

Lihaste energiaallikad

• Kontraktsioonivõime avaldub aktiivsete valkude kompleksühendi aktomüosiini puhul.

• Kontraktsiooniks vajatakse lihastes:

  • Adenosiintrifosfaat – ATP

  • Kreatiinfosfaat

  • Glükogeen.

• Lihases toimuvaid ainevahetusprotsesse võib tinglikult jagada:

  • Anaeroobseks ehk tööfaasiks.

  • Aeroobseks ehk taastumisfaasiks.

Lihaste väsimine

• Lihaste väsimise peamiseks põhjuseks on ATP puudus ning sekundaarseks põhjuseks piimhappe kuhjumine.

• Lihaste jõu taastumine toimub puhkuse ajal.

• Normaalne koormus ja töö ning puhkeaja optimaalne suhe on vajalik lihaste häireteta tööks.

Lihaste uhkuse laad

• Iga lihasele on omane minimaalne kontraktsioonisagedus, mille puhul ta ei väsita.

• Näiteks südame ja hingamislihastele piisab ülilühikesest puhkeajajst kahe kontraktsiooni vahel.

• Ja最大 Lihase jõud oleneb sünkroonselt kontraktiilsete lihaskiudude arvust.

• Mida tugevam on lihasesse saadetud närviimpulss, seda rohkem kiude kontraktsioneerub.

• Toonus on lihastes olev pidev pinge töötamissuangja keha raskusjõule.

• Toonus saavutab kehaasendi hoia puhkaval loomade.

• Toonuses olevas lihases on üksikkiud aktiivsuse erinevates staadiumites.

Lihaste paigaline kirjedus

• Lihased võib grupeerida asukoha järgi:

  • Nahalihased

  • Selgroolihased

  • Pealihased

  • Rinnakorvilihased

  • Kõhulihased

  • Eesjäsemelihased

  • Tagajäsemelihased.

NAHK JA NAHAMOODUSTISED

• Keha kate ja kaitse.

• Üldkehakatted loomadel moodustavad ühise päritoluga struktuurid:

  • nahk karvade ja näärmetega.

  • päkad ja naastud.

  • kabjad, sõrad, küünised (sültuvalt liigist).

  • sarved.

  • piimanäärmed.

NAHK (cutis, skin)

• Katab kogu keha. Loomulikes avades asendub limaskestaga.

Funktsioonid:

• Kaitseb organismi väliskeskkonna kahjustavate tegurite eest (naha sarvkiht, ensüümid, happeline reaktsioon).

• Retseptorid tajuvad väliskeskkonda - valu, temperatuur, puudutused.

• Osaleb termoregulatsioonis, kaudselt reguleerib vererõhku.

• Erituselund, produtseerib higi.

• Salvestab vett, mineraale, vitamiine, rasvu.

• Päikese mõjul D-vitamiini süntees.

• Ekskretoorse organina toodab rasu ja lõhnaaineid liigisiseseks kommunikatsiooniks.

Ehituse kokkuvõte:

• Naha aluskude (subcutaneous tissue) seob pärisnahka pindmise fastsiaga, kus on nahalihased.

• Koosneb kollageensetest ja elastsetest kiududest ja rasvkoest. Aluskoes leidub palju veresooni ja retseptoreid. Ladestunud rasvkude salvestab toitaineid, kaitseb külma eest, ning erineb loomaliikide vahel.

Pärisnahk (dermis, corium)

• Sisaldab pindmiselt läbipõimunud kollageensete ja elastsete kiudude kimpe ning sidekoerakke. Sügavamal on rakkudeta kiukimpe

• Pinnaga paralleelselt kulgevad elastsed kiud annavad nahale painduvuse.

• Kooriumi välimine kiht osaleb termoregulatsioonis, talitleb meeleelundina ja kaitseb mikroorganismide eest.

• Kooriumi süvakiht annab nahale tugevuse.

• Pärisnahas paiknevad karvajuured, karvapüstitajad ja nahanäärmed, veresooned ja retseptorid.

Marrasnahk ehk epidermis

• Koosneb mitmekihilisest lameepiteelist.

• Moodustab naha paksusest vaid 2% (0,1 mm).

• Marrasnahk on paksem karvadeta alal - varbapäkal, koonul.

  • Epidermis uueneb pidevalt.

  • Sisaldab melaniinirakke, mis annavad nahale värvuse.

  • Melaniin kaitseb liigse ultraviolettkiirguse sissetungi eest.

Naha verevarustus

• Lähtub pindmiste lihaste arteritest, moodustades kapillaaride võrgu.

• Venoosne äravool toimub pärisnahas erinevates kihtides, nahk talitleb veredepoona ja termoregulatsioonis.

• Lümfi äravool toimub lümfikapillaaride kaudu, läbi ± igasugustest kihtidest.

Naha närvivarustus

• Paiknevad autonoomsed ja sensibiilsed närvikiud ja –lõpmed.

• Autonoomsed närvikiud innerveerivad naha veresooni ja näärmeid.

• Sensibiilsed närvikiud põimikutena lõpevad kas vabalt või eriliste retseptoritena – reageerivad puudutusele, valule, temperatuuri muutusele.

Naha liigilised iseärasused

• Paksus sõltub liigist, tõust, soost, kliimast jpm.

  • Karnivooridel rohkesti sidekudet. Koera nahk 1-4mm, kassil 0,5-1mm.

  • Rasv koguneb nimmepiirkonna alusnahka.

  • Sea nahk 0,6-3 mm paks. Sea naha aluskoe rasvapadjandit nimetatakse pekiks, mis kompenseerib puudulikku karvkatet.

  • Veise nahk 3-12 mm paks. Naha aluskude on vähene.

  • Nahakurdudeks on koheva sidekoega täidetud rinnalot ja külgkurd.

  • Lamba nahk 2 mm paks, esinevad rasvast nõret sisaldavad urked - silmakoopaalused, kubemeurge ja varvastevaheu urg.

  • Hobuse nahk 1-7 mm paks, nahas on vähe sidekudet. Rasv koguneb enamasti kuklataguseside peale.

Nahatükid (epiteelkoest tekkinud moodustised)

• Karvad (pili, hairs):

  • Areneavad embrüonaalselt epidermisest.

  • Kaitse külma ja niiskuse eest.

  • Termoregulatsiooni tagamine (karvastikus sisalduv õhk).

  • Ehitusega: sarvmoodustis, varustatud veresoonte ja närvidega.

Karvade liigid

• Kattekarvad (capilli) – pikad, tugevad, paiknevad hõredalt.

• Harjaskarvad (bristles) – kõige tugevamad karvad.

• Villkarvad (wool hairs) – moodustavad aluskarvastiku, on õrnemad ja lainelised, on head soojusisolaatorid.

• Kompimiskarvad (tactile hairs) – pikad ja jäigad, seotud retseptoritega.

Karvavahestus

• Põhjus sessoonsete karvasibulate taandarengus, kasv peetub ja karv langeb välja.

Nahanäärmed

• Avanevad karvanääpsu:

  • Higinäärmed – väldivad karvade kuivamist, väljutavad liigset soojust, ainevahetusprodukte, pidurdavad bakterite kasvu nahal.

  • Rasunäärmed – naha keskkihis asuvad, tootevad õli, kaitset nahale ja karvadele.

  • Piimanäärmed - kuuluvad nahatekiste hulka, kuid talitluslikult seostuvad emassuguelunditega.

Päkad ja naastud

• On naha derivaadid, koosnevad kolmest kihist:

  • Varbapäkk - ovaalne, karvavaba moodustis.

  • Kabi (hoof) – kabjalistel, kolmest nahakihist koosnev osa.

  • Sarv (cornus, horn) - paariline sarv kaitseks

    • Erestatakse õõnessarv läbi umbsarv.

ÜKS KOKKUVÕTE

1. ANATOOMIA - käsitleb organismi nagu terviku ehitust

2. FÜSIOLOOGIA - käsitleb organismi talitust.

3. RAKUD - organismsi väikseimad ehituslikud üksused, mille kaudu toimub talitlus.

4. KOED - rakud, mis koosnevad sarnased morfoloogia ja füsioloogiaga rakud.

5. ELUNDID – koosseis rakkudest ja kudedest, mis täidavad meie kehas kindlaid ülesandeid.

6. NAHK – keha kate ja kaitse, sisaldab karvu ja näärmeid.

7. LIHASKOED - vastutavad liikumise ja liikuvuse eest.

8. VERI – elus organismi vedelik, mis transportib toitained ja hapniku.

9. SKELETT - toestab ja kaitseb elutähtsaid organeid.