ajalugu

/Liivimaa vallutamise ideoloogiliseks, politiliseks ja öiguslikuks raamistikuks

olid ristisojad ja katoliklik misjon. Söjad olid verised ja nöudsid södivatelt pooltelt suuri majanduslike pingutusi. Siski ei seisnud sin vastamisi kaks

sisemiselt ühtset ja omavahel lepitamatut leeri (ristisõdijad ja paganad).

Kestev ja laiaulatuslik vallutussoda oleks vaevalt teoks saanud kohalike

rahvaste osalemiseta ka vallutajate poolel.

Esimesed misjonikatsed

Eduka misjonitegevuse eeldus 12.-13. sajandi vahetuse paiku Laäne-

mere aares oli mone ilmaliku valitseja vi kirikliku vimukeskuse huvi, mis väljendus misjonipiiskopi nimetamises ja ristiretkede organiseeri-

mises. Juba hiljemalt 1170. aasta paiku pühitses Taani kirikujuht Lun-di peapiiskop Eskil munk Fulco Prantsusmaal „eestlaste piiskopiks".

Fulcoga seoses on mainitud a eesti päritolu Norra munka Nicolaust.

Kuid kas ja millal Fulco ning Nicolaus tegelikult Eestis vibisid, pole teada. 1170. aastate alguses tegi paavst Aleksander III esimese teada-oleva ristisjaüleskutse eestlaste vastu. Kuid ka selle kavandatud sõ-

jakäigu toimumise kohta pole teavet. Baltikumist omakorda soorita-ti rusteretki Läänemere läänerannale, tuntuim neist on Rootsi linna

Sigtuna ründamine 1187. aastal „paganate", vib-olla eestlaste poolt.

Väina- ja Koiva-äärsete liivlaste ristimine

12. sajandi lopul sai Baltikumi ristiusustamise keskuseks Väina jõe

suudmeala. Hiljemalt 1180. aastatel solmisid Põhja-Saksa kaupme-

hed sealsete liivlastega otsesed kaubandussidemed. Kaupmeeste lae-

vadega saabusid mungad Meinhard ja Theoderich, kes alustasid liivlaste hulgas misjonit. Meinhard asus elama liivlaste keskusesse Ükskülasse, 1186. aastal sai temast liivlaste piiskop.

Piskopivõimu ja uute koormiste kehtestamine kutsus parata-

matult esile liivlaste vastupanu. Meinhardi ametijärglane Berthold

ti torksate liivlaste vastu Saksamaalt ristisodijate väe ning langes

selle eesotsas 1198. aastal. Liivlaste kolmandaks piiskopiks saanud Bremeni toomhärra Albert saabus 1200. a kevadel koos ristisõdi-jatega 23 laeval Väina äärde. Liivlased pidid uuesti piiskopivõimu

tunnistama, peale Väina-äärsete liivlaste tegid seda nüüd ka Koiva-

aärsete Turaida liivlaste vanemad.

Kes korraldasid Liivimaa ristisõja?

Läänemere tõeliseks suurvõimuks oli 12. sajandi lõpul tousnud Taa-

ni kuningas. Taani politikas oli tähtis koht ümberkaudsete paga-

narahvaste allaheitmisel. 12.-13. sajandi vahetuse paiku korraldas kuningas sojaretki mitte üksnes Liivimaale, vaid ka Laänemere lõu-

nakalda slaavlastele vastu, Soome ja Preisimaale. Et kuninga põhili-ne tähelepanu oli pööratud vimupiiride laiendamisele Põhja-Saksa-

maal, jäi tema osalus Liivimaa sündmustes esialgu tagasihoidlikuks.

Liivimaa „saksa" ristisoja kandvaks jouks oli tegelikult sna kit-

sas ring Põhja-Saksamaa rüütleid ja vaimulikke. Kolm esimest piis-

koppi ja paljud teised liivlaste ja cestlaste maa vallutamises keskset osa mänginud mehed olid omavahel sugulased ja himlased. Põh-

ja-Euroopa politilisel maastikul oli tegu pigem rüütlite madalama kihiga, keda ei saa kuidagi korvutada vürstide ega kuningatega.

Taani kuningas Valdemar II Ribe toomkiriku reljeefil (13. saj algus). Kunin-

gakrooni kandev Kristus (ülal) ulatab risti

Neitsi Maarjale, kes omakorda annab selle edasi kroonitud kuningapaarile (all). Rist sümboliseerib siin arvatavasti ristisoda

RISTISOJAD

Ristisödadeks nimetatakse keskaja kato-

liklike rüütlite ja teiste sojameeste võit-

lusi, mille väljakuulutatud eesmärgiks oli

ristirahva kaitsmine ja pühapaikade va-

bastamine teiseusuliste voimu alt. Esime-

ne ristisoda aastail 1096-1099 päädis Je-ruusalemma vallutamisega ja katoliklike

riikide rajamisega Lähis-Idas. 12. sajandil välja kujunenud seisukohtade järgi oli

ristisõjas osalemine patukahetsuse akt ja

hea tegu, mille kaudu oli võimalik pälvida indulgents (Id indulgentia - andestus) - ajaliku patukaristuse kas osaline või täielik

kustutus. Selle eeltingimuseks olid piht ja meeleparandus. Retkele mineja andis ris-tisodijatõotuse ja kinnitas oma uue staa-

tuse välise märgina riietusele risti.

Kanoonilise iguse (kirikuöiguse) jär-

gi oli ristisoja iguspärase korraldamise

eelduseks paavsti luba. Paavstid polnud

siiski Pöhja-Euroopa ristisodade algata-

jad, sest Vahemere maadega vörreldes

jäi Kirde-Euroopa nende jaoks alati taga-

plaanile. Kristliku maailma pead olid küll huvitatud paganate pööramisest ja usuta-ganejate kirikusse tagasisundimisest, kuid

sojakäikude korraldamisel olid maäravaks

ümberkaudsete valitsejate huvid. Selles môttes oli Livimaa ristisoda kindlasti val-lutus- ja võimupolitika tööriist.

Tanapäeva ajalookirjutuses rõhutatak-

se enamasti ristisötta mineku mittemate-riaalseid motiive: soovi saada lunastatud, vabaneda patukaristuse kandmisest, olgu siis ajalikus elus või puhastustules, tosta

oma isiku prestiizi ühiskonnas. Kahtle-

mata ihaldasid retkel osalejad ka saaki ja maid, kuigi üldjuhul langesid neile osaks vaid sugugi mitte väikesed retkekulud

kui üldse onnestus eluga koju tagasi

poorduda. Maavalduse Lilvimaal oman-dasid väga vähesed rüütlid.

Liivimaa ristisoja algus

Berthold läheb Bremenisse ja ta pühitsetakse piiskopiks. ... Tema visa kuu-lutamise töttu vötsid mönedki ülikud ja aadlikud, püha risti margiga mar-

gistatuna, ette palverännaku teekonna, et paganate joude maha suruda, või pigem allutada Kristuse teenimisele. Ei puudunud ka preestrid ja vaimu-

likud, kes kinnitasid neid oma julgustustega ja totasid, et kui nende püsi-vust onnistatakse, jouavad nad totatud maale. Ja kuna Jerusalemma so-jakäik või palverännak paistis siis puuduvat, lubas isand paavst Coelestinus

selle töo toetuseks, et köik, kes on töotanud minna nimetatud palveränna-kule, ühineksid selle teekonnaga, ja nad ei saaks Jumalalt vähemat pattude andeksandmist. Seepärast koguneb arvukalt körgemaid ja madalamaid vai-mulikke, rüütleid, kaupmehi, vaeseid ja rikkaid kogu Saksimaalt, Vestfaalist

ja Friisimaalt, kes, soetanud Lübeckis laevad, re/vad ja toiduained, joudsid valja Liivimaale. Ja kui ônnis kirikupea viib sojaväe Kristuse teenijaid varit-

sevate uskmatute vastu, langeb ta koos vähestega, ainult kahega, jumala-kartmatute kätte, tapetakse ja pärjatakse, nagu loodame, kirkuse ja auga

- sest ta leegitses surma igatsusest. [---]

Parast seda lendati lahkunu toolile Bremeni kanoonik isand Albert.

Kuigi ta oli veel oitsvas noorukieas, paistis ta välja kommete suure küpsuse

poolest. Ja kuna ta oli körgest soost mees, vendade ja sopradega ehitud, oli tal Issanda vinamäel palju abilisi. Ja mul pole lihtne väljendada, kui suurt armu ta leidis kuningate ja suurnike juures, kes abistasid teda raha, relva-de, laevade, toiduainetega.

Lübecki benediktlaste kloostri abti Arnoldi kroonika, u 1210.

Kristus juhib ristisodijaid (Johannese Ilmutusraamatu illustratsioon, 14. sajand)

RISTIMISE SUND JA VABATAHTLIKKUS

Keskaja kristlased ei eitanud sugugi paganlike

jumaluste olemasolu. Nad uskusid lihtsalt, et

nende jumaluste austajad ei taipa, et nad kum-mardavad tegelikult kuradeid ja deemoneid.

Soda „paganatega" käsitleti osana suuremast

Jumala ja satana vahel käivast voitlusest. Kui

deemonite vägi on sojaga voidetud, avaneb rahvastel vimalus rahu ja roomuga kristlaseks

saada. Kristlaste vöidukate söjakäikude tule-

museks oli tolleaegsete tekstide tölgenduses

ristiusu vabatahtlik vastuvötmine.

Rahvaste ristiusustamist kirjeldades könele-

vad kaasaegsed allikad seejuures pigem kiriku-organisatsiooni kui usuliste veendumuste levi-tamisest. Ristimise kaudu sai inimene Kristuse kiriku likmeks ja Jumala ondsakstegeva armu

pärijaks, kuid ühtlasi oli see otsekui öigusakt,

mis allutas inimese kiriklikule distsiplinile ja kohustas teda kirikukoormisi kandma. Inimese sisemine pöordumine pidi alles ristimisaktile

järgnema igapäevaste hingehoidlike vestluste,

jutluste kuulamise ja pihilkaimise kaudu.

Keskaja kirikus domineeris opetus, et risti-usu vastuvötmine saab olla vaid vabatahtlik,

küll aga vib jouga karistada ning oigele tee-

le sundida usutaganejaid. Seda arusaama ka-jastavad hästi ka Liivimaa ristisoja allikad, mis

tolgendavad lestouse nimelt usuliste vastu-

hakkudena.

Riia kiriku rajamine

Piiskop Albert ja tema kaastoolised kaisid regulaar-seit Saksamaal, et ristisodijaid varvata. Naiteks Albert purjetas üle Läänemere vähemalt 27 korral. Ta taotles

oma ettevötmisele toetust nii paavstilt, keisrilt kui ka

Taani kuningalt. 1201. aastal rajas piiskop Albert Riia linna, mis sai Liivimaa kiriklikuks ja majanduslikuks keskuseks. Samal aastal tehti liivlaste maal esimesed laänistused. Nii loodi vallutatud maa-aladel lojaalsete

inimeste vörgustik. Moodustamaks ajutiste ristisodi-

jate körvale ka kohapeal kindlat sojalist joudu, rajas Theoderich 1202. aastal Möögavendade ordu. See muutus kiiresti tugevaks poliitiliseks jouks, mis pani end piiskoppide körval otsustavalt maksma. Kirikliku ja ilmaliku vöimu lesehitamise oluliseks sammuks oli

Daugavgriva (Dünamünde) tsistertslaste kloostri raja-

mine Vaina jõe suudmesse ajavahemikus 1205-1208, selle esimeseks abtiks sai Theoderich. Kui mingi paik-konna elanikud olid ristitud, määrati esimesel võima-lusel kindlaks kirikukihelkonna piirid, nimetati ame-tisse preester ja asuti kirikuhoonet rajama.

Valduste laienemine

Möne aastaga onnestus Väina ja Koiva alamjooksul üles

ehitada saksa sisserändajate võimuala. Väina alamjook-

su senine maksuisand Polotski vürst pidi oma digustest loobuma. Liivlasi sundis võora võimuga leppima sõja-

line lüüasaamine, aga ka otsene vajadus saada toetust kohalikes konfliktides. Alistumist kinnitati pantvan-gide andmisega, neid mainitakse paljude kokkulepete puhul. Pantvangideks võeti piirkonna juhtide poegi,

mis näitab, et kohalike rahvaste võimu- ja omandisuh-

ted pidid olema päritavad

Ometi tekkisid ristisodijate leeris peagi vastuolud.

Riia keskseks sojaliseks jouks muutunud Möögavenda-

de ordu polnud enam rahul oma allutatud seisundiga ja nudis alistatud maade jagamist. 1206.-1207. aas-tal, piiskop Alberti äraolekul, solmitigi vastav lepe ja mogavennad said ühe kolmandiku Liivimaast. Et oma

voimuala veelgi laiendada, solmisid mõõgavennad järk-

järgult lidusuhted vondlaste (tõenäoliselt läänemere-

soome rahvakillu) ja Põhja-Lätis elavate latgalitega, kes

vötsid vastu ristimise. Samal ajal laienes Riia piiskopi voim joudsalt mooda Vainat ulespoole.

Riia piiskopi ja ordu politilist edu ei taganud mitte niivörd sojaline ülekaal, kuivörd oskus leida kohalikke

itlasi. Algselt kohalike kogukondade osalusel rajatud

kivilinnused pakkusid kaitset leedulaste rüüsteretkede

eest. Latgalid olid huvitatud lisatoetusest sojakäikudel

Eestisse. See aitas neil iendada vanu arveid naabritega ja röövida kokku uut vara. Turaida liivlaste pealikust Kaupost sai riialaste oluline liitlane. RISTISOJAKROONIKAD

Liivlaste ja eestlaste alistamise loo keskseks allikaks on

1220. aastatel kirjutatud ladinakeelne Liivimaa krooni-ka, mille autoriks peetakse lätlaste preestrit Henrikut.

Kuna ta tegutses kihelkonnavaimulikuna lätlaste maal

Rubenes, kutsutakse kroonikut ka Läti Henrikuks. Toe-näoliselt pärines ta Saksamaalt, kuid elas alates 1205. aastast Liivimaal. Henrik oskas mitut kohalikku keelt, mis lubas tal tegutseda tolgina. Tema kroonika on de-tailirikas ja faktoloogiliselt sna usaldusväärne, palju-

des kirjeldatud sündmustes osales Henrik ka ise. Kuid kroonika kirjutamise eesmärk oli näidata Riia ristisodi-

jate eesoiguseid ja teeneid eriti vistluses Taani kuninga taotlustega sinsete alade enese valdusesse saamisel.

Henriku kirjatöö on seega väga erapoolik mitte ainult

hid kristlasi ja nurjatuid paganaid vastandades, vaid ka Riia kiriku kiiduväärseid ja Taani kuninga meeste ning samuti venelaste halbu tegusid körvutades.

Teine Liivimaa ristisojakroonika, 1 290. aastatest pari-nev saksakeelne Liivimaa vanem riimkroonika esindab

Moogavendade ordu järglase Saksa ordu vaatepunkti.

Selle kroonika keskmes on Saksa ordu võitlused Vaina jõest löunas. Tegu on hoopis teist isadi teosega: selle kiranduslikeks eeskujudeks on kangelaslaulud ja rüut-

likirjandus ja autor lähtub rüütti, mitte vaimuliku vaate-

punktist.

1198, a pogenes piiskop Berthold raevunult oma pilskopkonnast, olles peacegu kohalike poolt ta-petud. Ligi 18 aastat oli tehtud katseid kristlust Livimaale tuua, kuid eduta. Vastuseks nöudis

Berthold, et koguneks ristisodijate vägi, mis kind-lustaks piirkonnas kristlaste kohaloleku. Kuigi ta ise tapeti järgnenud lahingus, onnestus sojaväel

end Holmi linnuses kindlustada ja liivlastelt nou-da, et nad solmiksid rahu ja votaksid jutlustajad oma linnustesse. Kristlaste seis oli siski ebakin-del ja kui ristisödijate vägi lahkus, murdsid liiv-

lased rahu ja ründasid taas vaimulikke, kelle nad kätte said. Järgnevatel aastate/ värvati Liivimaa-

le pidevalt ristisodijaid, kuid need pakkusid vaid hoojalist toetust; oli vaja püsivamat lahendust.

1202. aastal, varsti parast seda kui grupp kaupme-hi, ristisodijaid ja preestreid oli rajanud Riia linna, asutas tsistertslaste kloostri abt Theoderich krist-laste positsioonide kindlustamiseks uue rüütlior-

du, mida hakati kutsuma Möögavendade orduks.

1204. castal sai see paavstilt ametliku tunnustuse ja vendade elukorralduse aluseks määrati temp-fiordu reegel. Möögavendade ordu mängis edas-

pidi Liivimaal tähtsat rolli katolliklike huvide

kaitsel, aidates kaitsta selle ala välispii-ri, mille sees asunikud visid maad harida ja jutlustajad inimesi poorata. Moogavendade soja-line edu tulenes vahemalt osa-liselt ka nende tehnilisest üle-

olekust. Kivilinnuste ehitamine, ammud ja raskerelvastuses rat-savägi määrasid enamasti so-

jaliste kokkupörgete tulemuse.

N. Morton. The Medieval Military Orders. Pearson, 2012.

A Möogavendade ordu pitseri katke

KAUPO

Turaida livaste pealik Kaupo sai tuntuks veendunud krist-lase ja Riia sakslaste ustava liftlasena. 1203.-1204. a tegi ta koos munk Theoderichiga reisi Italiasse paavsti juur-de. Hiljem osales Kaupo sakslaste sojalistes ettevotmistes

eestlaste vastu ning 1210. a ka lahingus mera ääres. Kau-po langes 1217. aastal Madisepäeva lahingus.

Henriku kroonika röhutab, et Kaupo valikuid tingis tema usk, kuid kahtlemata mängis vähemalt sama suurt rolli a politiline olukord. Kaupo võim Turaidas kukutati ja monda aega tuli tal elada Riias, kuni 1206. a riialaste abiga oma linnuse tagasi vallutas. Koostöo Kaupo ja piiskop Alberti leeri vahel oli vastastikku kasulik ning Kaupo linnuse-piirkonna rahva uutele isandatele makstavad koormised

Olid teiste liivlastega vörreldes madalamad. Seejuures pol-

nud tegu mingi valikuga „lääne"kasuks, nagu mönikord on

toonitatud. Livlased, nagu ka teised Baltikumi mereäärsed rahvad ja kogukonnad, olid kulturiliselt ja majanduslikult

avatud ning seotud kogu Läänemere piirkonnaga juba

kaua enne ristisödade algust.

1208. aastal alustasid Riia piiskop ja Mõögavendade ordu koos ristisõ-dijatega Eesti alistamist. 1219. a sekkus aktiivsemalt Liivimaa saatuses-

se ka Taani kuningas, kes oli küll teinud siia retki juba varemgi. Soda kestis vaheaegadega üle 30 aasta. Tösi, see puudutas maa erinevaid

osi erinevalt. Pöhiline söjategevus hargnes Löuna-Eestis, seevastu

näiteks Loode-Eestisse ulatusid söjakäigud harva. Eesti maakondade

alistamine viidi löpule 1227. aastal, kui vallutati Saaremaa.

Mandri-Eesti vallutamine

1208. aastal esialgu vaid Ugandit ja Sakalat puudutanud soda laienes 1210. aastal Läänemaale ning sellesse sekkusid mereret-ki sooritavad saarlased. 1212. aastal haarati sotta ka Kesk- ning Ida-Eesti. Soda tähendas tollal põhiliselt vastastikuseid rüüste-

retki, samas celdas mingil maa-alal püsiva võimu kehtestami-

ne kontrolli linnuste üle. Mitut olulist linnust, nagu Otepäa ja

Viljandi, pirati soja jooksul korduvalt. Olude sunnil hakkasid Eesti maakonnad omavahel senisest rohkem koostööd tegema.

Eestlaste 1215. aasta ühine maa- ja meresõja plaan Riia, liivlas-te ja latgalite vastu ebannestus. 1216. aastal sai teoks riialas-te, liivlaste ja lätlaste esimene rüüsteretk üle jaä Saaremaale.

Parast kaotust Madisepäeva lahingus 1217. aastal tunnus-tasid eestlaste löunapoolsed keskused üksteise järel Riia saks-

laste ülemõimu. Alistumist märkis ristimise vastuvõtmine

ning koormistega leppimine. Soja raskuspunkt kandus nüüd

Pohja-Eestisse, kuhu 1219. aastal tungisid taanlased. Kevadel maabus Revalas suur sojavägi eesotsas Taani kuninga Valdemar Il ja piiskoppidega. Sojavägi lammutas eestlaste vana kantsi

ja asus selle asemele püstitama Tallinna linnust. 15. juunil toimunud suures lahingus said eestlased lüia. 1220. aasta lõ-puks oli enam-ähem kogu Eesti mandriosa alistatud ja ena-

mik inimesi ristitud.

Eesti vallutamine viiakse lõpule

Vallutamata oli veel Saaremaa, kust tehti pidevalt katseid Mandri-Eesti jagamises kaasa raäkida. Saarlaste alistamiseks korraldas kuningas Valdemar II 1222. aastal sojakäigu Saare-maale ja ehitas sinna kivilinnuse. Kui kuningas oli lahkunud, vallutasid saarlased ja Läanemaa eestlased linnuse. Edukas

ülestõus laienes mandrile. Kuna oli selge, et Eesti maakonnad ei suuda üksinda Taani ja Riia joududele vastu seista, alistusid Ugandi ja Sakala Novgorodi ja Pikva vürstidele, kes saatsid

oma väesalgad Tartusse ja Viljandisse. Siiski onnestus saks-

lastel 1223-1224. aastal järk-järgult ülestõus maha suruda ja

oma võim Mandri-Eestis taastada.

Samal ajal norgenes oluliselt Taani kuninga positsioon: mais 1223 langes Valdemar II oma kodumaal ootamatult Schwerini krahvi Heinrichi kätte vangi. Kuningat hoiti kinni üle kahe aasta ning pärast seda tuli tal keskenduda oma võimu taasta-misele Taanis ja selle lähiümbruses. Tekkinud olukorda kasutas ära Riia leer, kes korraldas sojakäigu Saaremaale. Veebruaris 1227 alistus piratud Valjala linnus ja seejärel kogu saar.

command

option

• Otepaä

linnamägi

4 Sellised voisid välja

näha eesti sojamehed

ÜMERA LAHING

Sojaönn oli heitlik. Tuntuim eestlaste vöidetud

lahing leidis aset 1210. a Valmiera linna lähedal.

Eestlaste suur sojavägi piiras ümber Vönnu (Ce-

sis) vana linnuse. Kui nüüd Vonnule lähenesid

latgalid ja liivlased Kaupo juhtimisel, taganesid

eestlased linnuse alt järsukaldalise Ümera jõe

äärde. Toenäoliselt tänu soodsale lahingupai-

gale, mis ei lubanud mõgavendadel ja nende liitlastel lahingukorda asuda, saavutasid eestla-

sed mera lahingus veenva võidu.

LEMBITU

Henriku Liivimaa kroonika nimetab väga vähe-

seid eestlaste juhte nimepidi ja vaid ühte neist

korduvalt. See oli Löhavere isand Lembitu, kes kerkib Sakala eestlaste juhina esile 1211. aas-tast. Tema juhtis sakalaste söjaretki Põhja-La-

tisse ja Pihkvasse. Kui riialased vallutasid 1215. dastal Löhavere, pidi Lembitu tunnistama lüüa-saamist; ta viidi vangina kaasa, kuid vahetati peatselt pantvangide vastu välja. 1217. a hak-kas Lembitu korraldama mitme Eesti maakon-na ühist sojakäiku Riia sakslaste vastu, Selles

osalesid sakalased, ridalased, jarvalased, reva-lased, harjulased ja virulased; oma abiväe olid Jubanud saata Novgorodi ja Pihkva vürstid. Kui

Kava teatavaks sai, tungisi rialased ise esime-sena Ugandisse, enne Vene abivae saabumist.

Madisepäeval (21, septembril) Viljandist põhjas

toimunud ohvriterohkes lahingus langesid nii

Lembitu kui ka lilvlaste vanem Kaupo. Sakslas-

te leer vöitis lahingu, Lembitu pea viidi vidu märgina Riiga,

Poliitilised suhted Eesti ristisõja ajal

Soda Eestis polnud pidev, lahingutegevust katkestasid vahera-hud ja rahud. Vaenupooled ei jagunenud ka püsivatesse selge-tesse leeridesse, vaid solmisid vastavalt vajadustele liite, milles osalesid nii polisrahvad kui ka vallutajad. Eestlaste, liivlaste ja latgalite juhid, Saksa piiskopid, ordurüütlid, Taani kunin-ga mehed, Vene vürstid ning Novgorodi ja Pihk va linnakogu-konnad tegid politilist koostood, ilma et etnilised voi usulised piirid seejuures maäravat osa oleks manginud. Näiteks toetasid Novgorodi ja Pihkva vürstid Eestis algul Riia sakslasi, hiljem aga konkureerisid nendega Eesti maakondade allutamise pa-rast. Eestlastele oli venelaste toetuse hinnaks nende ülemvõi-mu aktsepteerimine. Lahkhelisid tuli ette ka Mõõgavendade ordu ja püskop Alberti ning teiste tema poolt ametisse seatud piiskoppide vahel. Põhiline vastuolu valitses aga Eesti jagamise parast riialaste ja Taani kuninga vahel. Aastail 1226-1227 val-lutasid Moogavendade ordu ja Riia leeri piiskopid köik taan-laste Eesti valdused, kaasa arvatud Tallinna linnuse.

Paavsti legaadid

Vallutajate omavaheliste suhete korraldamiseks ja võimualade piritlemiseks saatis paavst Liivimaale oma legaadid (täievo-lilised saadikud). Aastail 1225-1226 viibis Liivimaal Modena piiskop Guglielmo, kes ei suutnud aga Riia ja Taani leeri vahel püsivat rahu sõlmida. Taani kuningas ei leppinud Eesti kao-tamisega ja algatas paavsti juures protsessi. Ka uus legaat Bel-gia munk Baudouin ei suutnud aastatel 1230-1234 olukorda lahendada, sest tal polnud sojalist joudu Mõogavendade or-dut korrale kutsuda.

Lahendus saabus 1236. aastal, mil ordu, ristisõdijate ja Pihkva ühine sojavägi sai Põhja-Leedus Saule lahingus Ze-maitide käest havitavalt lüüa. Hukkus umbes 50 ordurüüt-lit, s.o ligi pool kogu ordu liikmeskonnast. Allesjäänud osa Moogavendade ordust liideti 1237. aastal Saksa orduga, kelle tegevus laienes seega Liivimaale. Seejärel saavutati taas Põh-ja-Euroopasse läkitatud Modena Guglielmo juhtimisel tüli osa-poolte vahel kokkulepe. 1238. aastal Stensbys (Taanis) sõlmi-tud lepinguga sai Taani kuningas tagasi Harjumaa, Rävala ja Virumaa. Saule lahingu järel puhkenud saarlaste vastuhakk löppes alistumislepingu solmimisega 1241. aastal.

Vallutussõja tagajärjed

Alistumise tingimused olid Eesti eri paikkondades erinevad.

Lôuna-Eestis oli ühemötteliselt tegu sõjalise vallutusega ja ko-halik eliit kas hukkus või kaotas oma positsiooni, Põhja- ja Läa-ne-Bestis säilitasid aga vallutuseelsed ülikud madalamal tasan-dil oma võimu ja väiksem osa nendest sulas edaspidi kokku „saksa" aadliga. Köige kauem, kuni 14. sajandini, säilitasid suh-teliselt hea positsiooni Saaremaa ülikud. Eesti põliselanikkonna enamuse jaoks tähendas alistumine 13. sajandil ka köige leebe-mate tingimuste puhul võimuhierarhia muutust, seniste juhti-de võimupiride ahendamist ja maksukoormuse olulist tõusu.

дв

option

LIIVIMAA JA VENEMAA 13. SAJANDIL

1230. aastatel pingestus nil Novgorodis kui ka Pihkvas konkurents vurstitrooni pretendenti-de vahel. Uhe konkureeriva partei toetajana oli sisevôitlusse Pihkvas segatud Tartu pils-kopkond, tagajärjeks olid vastastikused soja-käigud 1233.-1234. aastal. 1240. aastal alustas üks Pihkvas võimu taottenud vürst Tartu piis-kopi, Saksa ordu ja Pohja-Eesti Taani kuninga vasallide toetusel sojakäiku Pihkva vastu. See oli edukas ja Pihkva läks osaliselt piiskopkonna ning ordu kontrolli alla. 1242. aastal hõivas aga linna Novgorodi vürst Aleksandr Jaroslavits, kes vöttis seejärel ette rüüsteretke Liivimaale, Jääla-hingu nime all tuntud kokkupörkes Lämmjärve kandis 5. aprilli 1242. aastal sai Tartu piisko-pi ja Saksa ordu sojavägi lua. Juba varem oli vürst Aleksandr loonud tagasi Saksa ordu katse kinnitada oma voimu Vadjamaal. Jäälahingu kaotus - u 20 hukkunud rüütelvenda - oli ordu jaoks märkimisväärne, samas olid ordu põhi-joud sellel ajal höivatud hoopis söjategevuse-ga Kuramaal ja Zemgales. 13. sajandi jooksul Novgorodimaa kontrolli alla läinud Vadja- ja Ingerimaa vallutamise kavatsustest pidi Saksa ordu loobuma, kui ta oli lüüa saanud Vene vürs-tide ühise sojaväe käest ohvriterohkes Rakvere lahingus 18. veebruaril 1268. aastal. Võidu eest Vadjamaal sai Aleksandr endale lisanime Nevs-ki. Hiljem hakati teda pühakuna austama.

Euroopaliku oiguse kehtestamine

12-13. sajandil toimunud laneslaavlaste, seejärel liv-

laste atlaste-estaste sorateehendas nende po-

dits alistamist ja vastporatutele n kristlaste digu-

se pealesrumist. - enatia kohe tahendasid need

kumnist kirikule, adele ning statese nii vaimulkele kui

ka limalikele vöimudele nid sofateenistust ute valitse-

vote ves. Untlasi hana vanu diganad, kes varem, kes

hijem, minetama oma vanu oigusnorme ja nende toi-mimiseks vajalikke institutsioone. Selle asemele astus canemaine oigusruum, mida teostati maaisandate ja

nende administrativaparaadi kaudu. Kohati muutus sumniks ka kirikute, i rousema ende hitamine, kuid

see naib olevat olnud rohkem kohalike maaisandate inisiativ, mida näiteks paavsti rikud ei toeta. Seevas-

to Kinklike kombetalituste juurutamine toimus pikka-mooda ning kohalikke kombeid ja tavasid arvestades.

Vostu said neofüüdid, vahemat teoretiliselt, uute va-

reseate kristliku kaitse. Samuti sailitati vastristituile esi-algu nende omand.

Nor Leimus, lura christianorum - Tuna 1/2011.

A Trapetsikujulise haua-

kivi fragment Muhust.

Laäne-Eestis ja saartel

sailinud trapetsiaalsed

hauaplaadid on Eesti va-

nimad kristlikud hauatä-

hised. Uldiselt arvatakse,

et tegemist on ristiusu vastu vötnud kohalike

ülikute hauamonumen-

tidega

9 Vallutuse kajastused eestlaste

matusekommetes

Eesti matmistraditsioonides vöib üleminekul muinas-

ajast keskaega, s.t 13. sajandi vallutuse ja ristiususta-mise ajastul, täheldada olulisi muutusi. [--] Matmist-

raditsioonides ilmnevad samuti suured piirkondlikud

eripärad. Lõuna-Eestis olid muutused väiksemad ja leid-

sid aset ühekorraga - millalgi vallutussödade ja maa ris-

timise aegu. Pöhja-Eestis toimusid muutused 13. sajandi valtel kahes järgus - vallutusperioodil ja millalgi sajandi

lopupoole - ning olid kokkuvöttes ulatuslikumad. Need

piirkondlikud vahed tulenevad suuresti vana, vallutus-

else sotsiaalse elidi erinevast positsioonist uutes, kesk-degsetes vöimustruktuurides. Põhja-ja Lääne-Eestis, kus

alstuti pehmematel tingimustel ja osa vanast ülikkon-

nastjudis vasalliseisusesse, toimus üleminek ristiusule

suvamalt ja kiremini kui tingimusteta kapituleerunud

Louna-Fests. Vue mailmavaate rahvale lähendamises

etendasid Pöhja-ja Lääne-Eestis ilmselt väga olulist osa

vosaliseisuse omandanud eestastest ilikud. Louna-Ees-

1s, kus kohalik lit sellesse statusesse ei pääsenud, jal us usk kaugeks ning muutused piirdusid pikaks ajaks nendega, mis leidsid aset vallutusperioodil.

Heiki Valk. Uus ja vana usk. - Horisont 2, 2006.

8 1241. a sölmitud leping Saare-Lääne piiskopi esindaja Saksa ordu Liivimaa meistri ja saarlaste vahel (katkend)

Usust taganenud saarlased, kes olid kristlastele üliohtlikud ning kah-julikud merel, maal ja meresaartel, läkitasid jumaliku armu maärami-sel oma saadikud Laänemaale sobimust taotlema. Kui siis oli peetud hulk koosolekuid ja nupidamisi molemalt poolt, leppisid eelmainitud

usutaganejad viimaks köik löplikult selles kokku, et kui Kirik suvatseks allakirjutatud leppe ilma hegi omavolilise raskendava muudatuseta

nende käest vastu vötta, tuleksid nad vaga meele ja hea tahtmisega tagasi katoliku usu ühtsusesse, millest nad olid kuradi sisendusel ta-ganenud. Lepe aga oli niisugune: hinnuseks lubasid nad pool möötu (mida rahvakeeles kutsutakse pund) rukist igalt adramaalt anda ja ko-gele viia. I---] Ilmalike kohtuasjade jaoks votavad nad vastu foogti kord aastas. [--] Lapsetapmise eest annavad nad kolm seringi trahviks ja ema ise saab heksal pühapäeval kirikaial rooska. Samuti see, kes pa-ganliku kombe järgi overdab ja kes overdada laseb, saab kolm pü-hapäeva kirikaial alasti peksukaristust. Kui keegi reedel, Suure Paastu ajal, apostlipühade ee/sel päeval vi palvepaevadel liha sööb, maksab

ta pool marka höbedat. I--) Kogudusevaimulikele ja kirikutele anna-vad nad andami, mida neil oli kombeks enne usust taganemist anda, koos köige ravõetu tagastamisega.

Arusaam Baltikumi ristisodadest kui kohalike rahvaste sojast vabaduse cest vilb tagasi baltisaksa publitsisti Garlieb Merkelini (1769 1850) ja tema kau-du valgustusaegse vaba metslase ideaalini. „Vanade cestlaste riigikord oli...

vabariklik. Kord aastas kogunes natioon kokku ühes maa keskel asuvas kü-

las, Rugeles ehk Rangolas, kus ühiseid asju avalikult arutati." Vastaspoolel aga kihutas auahnus köige mustemates värvides kujutatud piiskop Albertit tema „porgutoöle" ning soda vabaduse ja turannia, kiriku ja „Põhjala kindlameel-seimate vabariklaste" cestlaste vahel loppes viimaste onnetusse langemisega.

Eestlaste teadvusse tôi selle antiklerikaalsest aadlivaenust kantud mui-

nasrahva-öilistamise celköige Carl Robert Jakobson oma esimese isamaako-nega. 13. sajandi alguse vöitlused voimaldasid demonstreerida, et Venemaa Läänemere-provintside hiskonnas sotsiaalse redeli alumistele pulkadele

surutud eestlastel on kunagi olnud kangelaslikumad päevad, mil „moned on surma vabadusest ulemaks arvanud, kui vangipolve vaenlase käes. |-

Oma vägimehise vaimu ja isamaa armastuse poolest ei seisa vanad Eestla-sed sugugi vana Greeklaste ja Roomlaste taga". Teatud ebamugavust tekitas

19.-20. sajandi vahetusel sageli vaimulikes autorites küll asjaolu, et muinas-paganad sodisid ristiusu toojate vastu. Vabanduseks niisugusele teguviisi-

le oli aga see, et tegu oli valise ja puhastamata, mones möttes paganlusest kahjulikumagi paavstiusuga.

Senisest veelgi olulisema tähenduse omandas 700 aasta tagune murrang Eesti Vabariigi loomise järel, kui vabadussojad, sajanditetagune onnetu ja

nüüdne edukas, omavahel kokku solmiti. Hoolimata kunagisest kaotusest oli tegu kangelasliku vastupanuga, muistse kangelasajastuga. Käibele tuli

ajalooperioodi nimetus „muistne vabadusvöitlus". Kangelase ja juhina seisis

selle vöitluse keskmes Sakala vanem Lembitu. Kindralmajor Juhan Torvand kirjutas Lembitu ja Vabadussoja monumendi avamise puhul Suure-Jaanis

1926. aastal: „Lembit ja mustne Eesti - need kaks sona on üksteisest lahu-tamata. Praegune Eesti ja mälestused Lembitust - on samuti lahutamata." Kooliöpikute kaudu muutus „muistse vabadusvõitluse" väljend omaseks

öppuritele ning ajalookirjanduse kaudu kogu haritlaskonnale.

Baltikumi ristisõdade teema juurde asus ka ilukirjandus. Uuele lainele

avas tee 1934. aastal ilmunud Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel". Nii nagu ajaloolased, leidsid kirjanikudki minevikust eesti rahva positiivse ene-

seteostuse, tõenduse „meie" täisväärtuslikkusele natsioonina. Oli justkui

liga napp astuda Euroopa iseseisvate riikide perre alles 19. sajandil alguse saanud politilise elu pagasiga, midagi vanusest ilistatut oli aga võimalik

leida seitsme sajandi tagusest ajast. Ristisödade sündmustikku käsitledes

vahendas ilukirjandus lugejaile ühtlasi saksa- ja kirikuvaenulikku sonumit.

Tänaseks on Muistne vabadusvöitlus muutunud lihtsalt harjunud väljen-

diks, mille kujunemislugu ja politilist laetust enesele tihti ei teadvustata.

Ometi vib muistne vabadusvitlus jätkuvalt teenida päevamuresidki. Kes

langetas Euroopa Liidu suhtes ige otsuse, Kaupo või Lembitu? Kas koolides

tuleb opetada „tule ja mo@gaga" maale toodud usku? Kas Nöukogude võim

viis vallutajate järeltulijatelt vara ära vöttes täide iglase kättemaksu? Need

Eesti ajakirjandusest nopitud arutlused näitavad, et ärkamisaja vastuolud,

millele meie praegune argielu just nagu ei tohiks enam toitu pakkuda, vôi-vad siski leida politilist rakendust. „Muistne vabadusvõitlus" on lakanud

ajalugu kirjeldamast, ta on juba ammu asunud ajalugu kaasa looma.

Romantiliselt rahvusliku ajalookäsitluse kitsaskohad

Romantiliselt rahvuslike ideede all mõeldakse ena-masti ettekujutust Eesti muistsetest elanikest, kes juba 13. sajandil olevat tajunud endid ühise rahva-na, kes olevat tegutsenud rahvuslikult solidaarselt ning võidelnud vallutajate vastu viimse veretilgani juba ainuüksi rahvuslikel aluse/. Selline nägemus ei taju ajaloo dünaamikat ning projitseerib 700 aas-ta tagusesse minevikku töekspidamisi, mida seal teadaolevatel andmetel ei olnud. Tollane maailm oli väga palju erinev praegusest.

Hoidudes romantilistest liialdustest, pole sa-mas kahtlust, et ka 13. sajandi eestlastel olid oma rõekspidamised ja arvamused, sobrad ja vaenla-sed, et nad oma arusaama järgi püüdsid parimat nil oma suguvösale kui ka territoriaalsele üksusele vôi vöimule, millega tunti end seotud olevat. Vöi-deldielu ja surma peale, aga küllap otsiti ka kompromisse ning konkreetsetes olukordades optimaal-seid lahendusi oma inimeste ja vara säilitamiseks.

Oma alade rüüstamist püüti ära hoida, isegi kui see tähendas möningasi järeleandmisi vaenlasele.

Rahvuslikult romantiline nägemus eestlaste voimalikke kompromisse sakslaste-taanlastega ei tunnusta - see ei sobiks ettekujutusega kangelas-likust minevikust. Realistikum vaade minevikule vôi kasvõi vördlus hilisematest aegadest ja muu-delt maadelt teadaolevaga lubab aga arvata, et ka 13, sajandiestlased olid oma otsustes paindli-kumad, et mitte öelda taibukamad, kui seni eelda-tuo. /-, Kilap tajusid sinsete ühiskondade juht-fouid politlit stuarsioni küllatki hästi ning sursid moelda välja keerukamaid reageerimisvil-se kui üksnes järjekordse söjaretke korraldamine.

Marika Mãgi. Kas eestlastel on Eesti ajaloos mingi roll? - Postimees, 26.01.2013.

LÄHI VAADE

Muistse vabadusvöitluse idee kui rahvuse kandev jöud

Eestlaste poolt oli see võitlus haruldaselt visa ja sangarlik. Nii võis oma vabadust kaitsta ainult rahvas, kes seda hindas körgeimaks väärtuseks ja kel oli aktiivne elumeel ja kohkumatu vöitlusmoraal I---] Muistne Vabadusvöitlus on paljude aastasadade jooksul täit-nud eestlase rinda uhkuse ja eneseusaldusega oma esivanemate körgeväärtuslikkude omaduste kohta, mille hulgas helgivad ere-dalt suur vabadusearmastus, körge vöitlusmoraal, vaprus, visadus, sisemine sirgus. Ta on võimsalt aidanud maharöhutud eesti ühis-konda uuestisünnile ärkamisajal ja on toetavalt aidanud kanda meie rahvusliku üksikisiku ja kogu ühiskonna eneseusaldust köigil järgnevail aastakümneil. Ta on töhusalt õhutanud ja julgustanud meie rahva meeli võitluses viimases Eesti Vabadussöjas. Muistse Vabadusvõitluse julgustav ja õhutav mõju on igavene. See püsib niikaua, kui elab ja võitleb eesti rahvas.

Hans Kruus. Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja Muistne Vabadusvöitlus. Tartu, 1935, Ik 370-376.

• Eestlaste vöitlus ristirüütlitega (E. Maisaare illustratsioon Mait Metsanurga romaanile „Ümera jõel", 1961)

4 Rahvusliku ajalookirjutuse kaitseks

Need väikerahva minevikuharrastajad, kes võtavad omaks mingi võoramai-se rahvusliku vaatekoha, arvavad mönikord heauskselt, et nad ongi nüüd teaduslikult objektiivsed. Nad kujutavad ette, et on tõepoolest olemas min-gi puhas, teaduslik, üldinimlik, üldmoraalne, üldhumaanne ajalookäsitlus.

... Harilikult aga ilmneb hoopis, et need universaalsetena, humanistlikena, demokraatlikena jms esitatud positsioonid esindavad tegelikult varjatuna või päris avalikult hoopis [kellegi teise] kitsaid huve.

Enn Tarvel. Kas Ajalugu saab kirjutada objektiivselt. - Tuna 3, 2005.

Kas muistsed eestlased teadsid, et nad võitlevad vabaduse eest?

Mida võis Lembitu öelda oma malevale enne Madisepäeva lahingut? Ta ütles tõenäoliselt seda, mida söjapealikud sellistel puhkudel ikka ütlevad: mehed, nüüd lähme ja peksame riialaste, ordumeeste, liivlaste ja latgalite maleva läbi, siis tungime nende maale, rüüstame Turaida, Beverini ning Riia, tapa-me köik mehed, vägistame naised, vötame köva noosi ning vangideks pal-ju plikasid ja poisikesi, siis tuleme koju tagasi ning peame maha suure peo.

Ning malevlased karjusid Lembitu köne peale odasid ja kilpe töstes heaks-kiitvalt „urrrkräuhh!!". Kui keegi tahab kuulda Lembitut könelemas priiu-sest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme joudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused.

Keskaegse Eesti välispiirid kujunesid välja 13, sajandi keskpaigaks.

Latis kestis kuralaste ja semgalite vastupanu vallutajatele veel 13, sa-jandi löpuni. Kuigi Leedu ja Pikvaga oli piir kogu keskaja monevorra

ebakindel ja vaieldav, voib valta, et 13. sajandi sodadega pandi paika keskaegse Livimaa ja siitkaudu ka tulevase Eesti ja Läti ligikaudne

ulatus, Samuti fikseeriti 13, sajandi jooksul maade korduvate jagamis-te ja umberjagamistega Liivimaa sisemine jaotus. Poliitilised piirid ei

järginud algul etilisi piire, valitsejate poliitika mojutas aga pikema

aja jooksul etnilist ja kultuurilist arengut.

Liivimaa poliitiline jaotus

Liivimaa suurim riik oli Saksa ordu valdus. See suurenes veelgi, kui 1346. aastal ostis Saksa ordu Taani kuningalt ka Eestimaa hertsogkonna. Nii territoriaalselt ulatuselt kui ka majanduslikult vimekuselt ja poliitiliselt kaalult järgnesid

ordu valdustele Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond,

Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkond. Fak-

tiliselt olid ordu ja piiskopid oma politikas sna sõltumatud,

kuigi nende rigid kuulusid ühtlasi suurematesse politilistesse

moodustistesse. Liivimaa ordurik oli osa Saksa ordu valdus-

test, mille kese paiknes hiliskeskajal Preisimaal. Enamik siin-seid piiskoppe oli seotud Saksa-Rooma keisririigiga. Kuid kei-ser Liivimaa asjadesse ei sekkunud ning mõnel perioodil ajasid ka ordu Preisi ja Liivi haru vastandlikku poliitikat.

Piiskopkonnad

Piiskop on piiskopkonna ek diötseesi kiriklik juht. Regioo-ni piiskopkonnad moodustasid kirikuprovintsi, mille eesot-

sas seisis peapiiskop. Piiskopi valis ametisse piiskopkonna kor-gemate vaimulike (toomärrade) kogu toomkapiitel või siis

nimetas ametisse paavst. Toomhärrade ülesandeks oli jumala-

teenistuste pidamine toomkirikus ehk katedraalis (kirik, kus paikneb piiskopitool chk kateeder) ja piiskopkonna haldamine.

Keskaegne Liivimaa jagunes kiriklikult kaheks: Riia kiri-kuprovintsi kuulusid Riia peapiiskopkond ning Saare-Lääne,

Tartu ning Kuramaa piiskopkond; Tallinna piiskopkond oli Lun-di kirikuprovintsi osa (vt kaarti lk 103). Riia kirikuprovintsi piiskopid olid ühtlasi maahärrad - ilmalikud valitsejad väikerii-

kides, mille piirid olid kitsamad kui nende diötseesid. Ilmaliku valitseja rollis olid peapiiskop ja piiskopid omavahel vördsed

Sojalise teenistuse eest läänistasid piiskopid osa oma valdustest aadlikele, kes 15, sajandi jooksul tousid oluliseks politiliseks

juks ja omandasid iguse piiskopirigi asjades kaasa raäkida.

Liivimaa körgemad vaimulikud pärinesid 13.-14. sajandil

enamasti Saksamaalt, vaid Tallinna piiskopid olid 14. sajandi keskpaigani taanlased. 15.-16. sajandil said korgemate vai-mulike hulgas ülekaalu kohalike aadlike ja jöukate linlaste

ka Preisimaalt.

pojad. Paljud hiliskeskaegse Liivimaa vaimulikud olid pärit

Piiskopivõimu vahetus Haap-salus 1515. aastal

Issanda astal tuhat vissada viisteist, üheksateistkümnendal märtsil (--J lö-petas Haapsalu linnuses oma elupäe-vad auväärne isand Johannes Orges, Saare-Lääne piiskop, kelle hing pu-haku Issandas. (--] Pärast seda aga, märtsi kahekümne kolmandal päe-va, saadeti körgestiaustatud isa Kris-tuses ja isand, isand Johannes Kyvel ouväarse kapiiti ja vasallide ning ter-ve kogukonna poolt oma majast ris-tide ja lippudega pidulikult kated-raalkirikusse ja vöeti vastu töeliseks ja seaduslikuks Saare-Lääne piisko-piks ning isandaks (---] ning juhiti lõ-puks sellestsamast katedraalkirikust samasuguse pidulikkusega linnuses-setema kadetsejate alanduseks ja ka-ristuseks ning anti köigekülgselt tema käsutusse nii vaimulik kui ka ilmalik vara. Kahekümnendal aprillil palu-sid köik Läänemaa vasallid körges-tiaustatud isandalt Johannes Kyvelilt, Saare-Lääne piiskopkonna valitud ja kinnitatud isandalt, auväärse kapiitli juresolekul oma lääni ja andsid seda vastu vöttes kohase ustavuse ja kuu-lekuse vande. (--1 Pühapäeval, mil oli Püha Johannese päev ja 24.juuni, vôt-Is auväärne Saare-Lääne isand au-vaärselt isand Riia ülemkarjaselt, au-voärselt isand Kuramaa piiskopilt ja Karkna abtit Haapsalu katedralkiri-kus Jumala armust vastu oma pühit-semise pühima anni köigi oma tubli-de heasoovijate rõömuks ja eriliseks onituseks tema auhiilguse täidevii-nre ile uijadele aga, kele süireod io devagele robo a kanende mis tohes kasosalistele ja pooldajatele igoveseks karistuseks ja solvanguks.

kirjeldus.

Piskopi sekretäri Johannes Lohmülleri

TARTU PIISKOP BARTHOLOMAEUS SAVIJERWE

Bartholomaeus Savijerwe pärines Tartu piiskopkonna aadliperekonnast. Hiliskeskajal kujunes körgema vaimuliku karjääri eelduseks ülikoolistuudium. Bartholomaeus öppis 1404. aastal Praha ülikoolis. Hiljemalt 1417. aastaks oli ta saanud Tartu toom-härraks, kus ta töusis varsti praostina toomkapiitli juhiks. Ühtlasi astus ta Viini üli-kooli ja saavutas Bologna ülikoolis litsentsiaadikraadi kirikuöiguse alal. 1441, aastal hääletas toomkapiitel Bartholomaeuse piiskopiks. Paavst Eugenius IV kinnitas selle otsuse ja vastavalt reeglitele tasus piiskop paavsti kuuriale ametisseastumise loivu, mille suurus Tartu piiskopkonna puhul oli 300 floriini. Samuti läänistas Saksa-Rooma kuningas Friedrich Ill piiskopile tema ilmalikud valitsejaöigused. Piiskopina tegeles Bartholomaeus oma valduste õigus-ja halduskorra reguleerimise ja parandamise alal.

Bartholomaeus oli piiskopiks saades juba üsna vana mees. Kuigi ülikoolidesse astuti mönikord üsna noorelt, oli ta sündinud ikkagi vähemalt 1390. aasta paiku või veel varem. Seepärast pole imestada, et 1459. aastal lahkus ta vanaduse nörkuse pärast piiskopiametist, kusjuures tema ametijärglane garanteeris talle rikkaliku rendise. 1462. aastal mainitakse Bartholomaeust juba maisest elust lahkununa.

Kuna sugulaste karjäärile kaasaaitamine oli keskajal normiks, on ootuspärane, et Bartholomaeuse ajal sai Tartu toomkapiitli liikmeks ka tema vennapoeg Heinrich.

Eestimaa hertsogkond

Stensby lepingu kohaselt 1238, aastal Taani kuningale antud Harju- ja Virumaa moodustasid Eestimaa hertsogkonna, mida kasitleti Taani kuninga isikliku valdusena. Kuningat esindas

sin aschaldur, kes resideeris Tallinna linnuses. Tema körval omandas juba 13, sajandi löpuks olulise koha kohalike vasalli-de korporatsioon - ruütelkond. Parast Jurioo lestousu müus

kuningas oma Estimaa valdused 1346. aastal Saksa ordule.

Saksa ordu

12. sajaadi lopul Palestinas asutatud Saksa ordu oli üleeu-

roopaline organisatsioon. Parast Palestina valduste kaotamist viidi ordu peakorter 14. sajandi algul Preisimaale Marienbur-gi (Malbork). Ordu eesotsas seisis üldkapiitlil (ordu tähtsa-

mate aukandjate koosolek) valitud körgmeister, kes valitses ahtlasi Preisimaa valdusi. Ordu Liivimaa valdusi juhtis Lii-

vimaa meister ning Saksamaa ja Italia valdusi, mis erinevalt Preisi- või Liivimaast ei moodustanud kompaktset territoo-

riumi, haldas ordu Saksamaa meister.

Ordu Liivimaa harule kuulus üle poole Eesti ja Läti alast.

Ordumeistri peamiseks residentsiks oli Riia linnus, alates 15. sajandi löpust Vönnu (Cesis). Ordu territooriumi haldasid

kasknikud - komtuurid ja foogtid, kes juhtisid vastavalt kom-

cuur- ja toogtkondi, mille keskuseks olid linnused. Linnuste meeskond koosnes ordu reegli järgi koos elavatest rüütelven-

dadest ja vaimulikest ning soduritest ja teenritest. Rüütel-vendade arv polnud seejuures kuigi suur. Arvatakse, et ordu korgajal 14. sajandil võis Liivimaal asuda korraga köige roh-

kem pool tuhat rüütlit, 15. sajandil ule paarisaja ja 16. sajan-dil vaid pisut ule 100 mehe. Naiteks 1451. aastal elas Viljandi linnuses 29 ordurüütlit, kuid Kuramaal Grobinas vaid kaks.

Ordu likmeskonnas moodustasid köige tähtsama ja ar-

vukama grupi valget mantlit kandvad rüutelvennad, kellelt

aldjuhul celdati aadliparitolu. Peale nende kuulusid ordusse

veel preestervennad, kes pidasid jumalateenistusi ja kandsid hoolt kirjaliku asjaajamise eest, ning rietuse järgi oma nime saanud hallmantlid, kes olid rüutlite teenrid või abilised.

Nii Preisi-kui ka Liivimaal ei olnud orduvennad kohalik-

ku paritolu. Orduvendade jarelkasvu eest hoolitsesid Saksa-

maal asuvad komtuurkonnad. 15.-16. sajandil saavutasid

Liivimaa ordurüütlite hulgas ülekaalu Vestfaalis sündinud

mehed. Paljudest perekondadest ühinesid noormehed orduga

mitme polvkonna vältel. Sotsiaalse paritolu osas domineeris ordu likmeskonnas alamaadel. Keskaja löpul kujunes algselt

ristirahva sojalist teenimist oma sihiks seadnud korporatsioo-

nist omamoodi hoolekandeasutus, mis pakkus seisusekohast

äraelamist ja vöimete ning onne korral ka politilise karjaa-ri vôimalust Saksamaa moisnike noorematele, kodusest pa-

randusest ilma janud poegadele. Kuna ordul oli olemas nii haldusaparaat kui ka sojavägi, ei vajanud ordu läänimehi.

16. sajandil.

Maade laanistamine algas ordumaadel ulatuslikumalt alles

5 Taani võim Eestis

Algusest peale esindasid Taani voimu kaks amet-

nikku: piiskop ja kuninga asehaldur. (-- Vasallid olid kuningaga seotud truudusevande kaudu, mis anti igale uuele kuningale, kuid lähedasi suhteid

neil temaga ei paistnud olevat. Pigem, mis puu-tus Estimaa hertsogkonna säilimisse, sis söltus

vasallidest ja nende lojaalsusest hoopis kuningas.

Lisaks abile, mida suutis anda Saksa ordu, vöis maad sel perioodil valisrünnakute ja siserahutus-

te eest kaitsta ainult vasallide sojajöud. Arvata-

vasti vasallidele meeldimiseks kehtestas Kristof-

fer / seetöttu 1252. a oma vasallide seas paritava Saksa laanioiguse. Kindlasti oli seda vaja, sest ena-mik vasalle olid sakslased, kes lootsid elada sama-sugustes tingimustes mis kodus ning lasta oma läänil pärandina poegadele edasi minna. I--] Va-

sallid omalt poolt olid üsna rahul sellega, et Taa-ni keskvõim suutis end maksma panna vaid tü-hisel määral. See andis ruumi märkimisväärsele

isemeelsusele. Liivimaa vanema riimkroonika au-

tor ei kirjutanud ilmaasjata, et need, kes olid läa-ni vastu vötnud Taani kuningalt, elasid head elu.

SOJATEENISTUS

Sats ordu phicesmark toime tulivinaakristasi ja sodida,paganate"vastu.

selle ulesandega ei oleks toime tuldud ilma kohaliku rahva abita: leedulased a venelased oleks olnud muidu arvulises tilekaalus. Ni osalesid estlased ja

resed kohalikud rahvad 133-14 sajandi alte akiivselt köigis Lanemere ida-

talda sojalistes ettevötmistes. Samas polnud sojateenistus pelgalt kohustus,

vaid seda vib näha ka vabade inimeste seniste sojamehe iguste säilimisena.

Soakäigul osalemine andis oiguse saada oma osa saagi jagamisel.

13, sajandil oli livimaalastel köige rohkem sojalisi konflikte leedulastega.

1263. astal laastasid nad Laänemaa ja poletasid Vana-Pärnu. 1270. aastal langes Karuse lähedal merejaal peetud lahingus leedulastega tollane Livi-maz ordumeister koos 52 kaasvennaga. Üks rangemaid lüüasaamisi Saksa

ordu ja kogu kristiku Livimaa jaoks oli Durbe lahing 1260. aastal, kui saagi jagamise parast saksiaste peale pahandanud kuralased läksid üle zemaitide poolele ning jouvahekordade muutumist märganud eestlased pagesid. Ai-nuüksi ordurüütleist tapeti 136 meest. Järgnes Saaremaa lestöus, miss suruti

1261. aastal maha.

Rogu maa, mida harisid talupojad, jagunes maaisanda domee-niks, mille tuludest kattis maaisand rigivalitsemise kulud ja oma isiklikud valjaminekud, ning vasallidele sojateenistuse cest

agatud laänivaldusteks. Mingi osa maast andis maaisand küll ka kirikutele ja kloostritele. Laänide suurus oli küllaltki erinev.

Taani hindamistaamatust nahtub, et 13. sajandi keskel ulatusid need Pohja-Eestis 2-442 adramaani. Läänide haldamiseks raja-sid vasallid 13. sajandi löpust alates eramõisaid.

Vallutusjargsel ajal oli vasalkonna koosseis ilmselt kirju. Toe-

naoliselt vois laani saada igaüks, kes oli lojaalne, vöitlusvimeline

ja piisavalt joukas. Pöhiliselt moodustus vasallide kiht Põhja-Sak-samaa väikeaadlikest ja teenistuslastest (ministeriaalidest), kuid

laänimeeste hulka sattus ka kohalikke ülikuid. On oletatud - kuigi

allikatele tuginedes pole vimalik seda toestada -, et mingi osa varastest laänistustest Liivimaal võis teoks saada võorsilt tulnud

laanimehe ja senise maavaldaja tütre abielu kaudu. Aja jooksul vasallisuguvosade päritolu ja kultuuritaust ühtlustus ning tekkis

sünnijärgne aadel nagu mujalgi Euroopas.

Et oma huve laäniisanda vastu kaitsta, ühinesid vasallid rüü-

telkondadeks. Harju-Viru rüütelkond kujunes juba 13. sajandi

jooksul, piiskopkondades said rüütelkonnad alguse 14. sajan-

dil. Vasallid moodustasid nukogud, mis esindasid aadelkonda

suhetes maaisandaga ja osalesid maaisanda korval näiteks piis-

kopkonna valitsemisel. Järk-järgult aadlike kaasarääkimisigus

kasvas, 15. sajandi alguses oli vasallide osalemine maaisanda politika kujundamisel juba üldine tava.

Vasallide iguslik seisund muutus aja jooksul üha kindla-

maks. Esialgu ei olnud laänid Liivimaal pärandatavad, lange-

des laanisaaja surma korral maaisandale tagasi. 1315. aastal said Taani kuninga vasallid aga Valdemar-Eeriku lääniõiguse, mis lu-bas laani parandada isalt pojale. 1329. a laiendati pärimisigus tütardele. 1397. a muudeti ordumeister Jungingeni privilegi alusel laanid Harju-Virus päritavaks môlemale soole ka korval-sugulusastmetes kuni 5. polveni. Nii kujunesid läänid sisuliselt

vasallide vorandamatuks omandiks, mis kahandas tunduvalt maaisanda võimutäiust. Teistes Liivimaa väikeriikides oli päri-

piiskopi vasallid tõenäoliselt alles 1524. a. Uksnes ordu alal jäi

kuni keskaja lopuni kehtima laani mittepärandatavuse põhimõ-

te. Läänistatud aladel algselt maaisandale kuulunud igused,

üle vasallidele,

näiteks kohtuvöim talupoegade üle, läksid 14. sajandil samuti

Köige selle tulemusena muutus vasalli-senjööri isiklik laä-

nisuhe keskaja löpuks suurel määral formaalsuseks, nimetus

„vasallid" kadus järk-jargult käibelt ning selle asemel hakati raäkima „ruutlitest ja junkrutest" kui omaette seisusest. Pal-gasöjaväe tähtsuse suurenedes ei läänistanud maaisandad oma

valdusi enam mitte niivörd sojalistel, kuivörd majanduslikel

kaalutlustel: nendega tasuti teenete eest, neid renditi, müudi ja panditi laänistamise nime all.

P Tartu pilskopi faániürik 1398, aastast Mele Dietrich, Jumala arrust Tartupllskop, soovi-me koigite, kes seda kirja ndevad voi kuulevad eue toertovat igavest iled kisfasavdlkul ekime tame yo tunmnistame selles urdas e kalil, et me mele Tortu piskopkonna auvdarse kapitli nôu ning vo-lga ja meie ldanimeeste, ruitlite ning relvakand-Coleme laanistanud ning andnud ja láänistame pote la meie auvdarsena an dnud ja edenisirinee ning anname selles kdesolevas kirjas auväärsete-A bisatele rüutltele, vendadele isand Hermannile Ja sand Ontole, keda huitakse von Üxküilliks, ning nende seadusikele parjasese Ineuselainimeieja meie pliskopkonna linnuses Otepääl ning eeslin-nuses (-) Selle oleme neile andnud ja läänista-nud nende truu teenistuse eest, mida nad meile ning meie piskopkonnale on osutanud, eriti kuna sand Hermann meie viimases sójas meie väepea-ikolija ennast truu ning ausana näitas. Ja et ole-me eenimetatud vendadele täielikult andesta-nud köik ebaöigluse, rünnakud, riiu ning vaenu, olgu see siis sónade, ettevötmiste voi tegudega, mis nad meie ja meie pliskopkonna vastu korda on saatnud, ning et meie, eelnimetatud piiskop Dietrich ja meie järglased ning meie kapiitel ja nende järglased, mitte kunagi enam selles asjas ei nöuete ega süüdistustega valja tulemaei hakka ega neid vöi nende pärijaid kunagi selles ei süü-disto. [-/ Seetöttu oleme meie ja eelnimetatud piskop Dietrich suurema kindluse jaoks selle kir-ja külge oma pitseri riputanud. Antud Tartu lin-nuses, maretapäeval [13. juuli] meie /ssanda aas-tal tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa.

Liivimaa politilise ajaloo kujundas suurel määral kahe vimsama

ordulinnuse

maaharra, Saksa ordu Liivimaa haru ja Riia peapiiskopi omavaheline

varemed

vöitlus esivõimu ja sinse suurima ning joukaima linna Riia kontrol-

limise pärast. Vöimuvöitluses kasutati üksteise vastu kohtuvaidlusi

paavstikuurias, intrige ning mönikord ka sojalist joudu. 15. sajandi jooksul saavutati siski habras tasakaal, mille väljenduseks oli seisuste esinduskogu ehk maapäeva ellukutsumine.

Kas kiriklik riik ...

Piiskoppide, eriti Riia peapiiskopi ja Saksa ordu Liivimaa

haru omavahelised suhted olid oiguslikult tapsemalt regu-

leerimata. Moogavendade ordu rajamise ja esimeste maade-

jagamiste aegsed dokumendid väitsid, et ordu on oma maal iseseisev valitseja, kuid ta peab piiskopile kuuletuma. Liivi-

maa piiskopid eesotsas Riia peapiiskopiga hakkasid 14. sajan-dil selle pohjal väitma, et ordu on saanud köik oma valdused

skismaatik - skisma ehk kirikulöhe (ühtse kirikuorganisat-

siooni mitmeks iseseisvaks osaks jagunemise) põhjustaja ja

pooldaja; katoliklased nimetasid nil kaöigeusklikke

Ria peapiiskopilt lääniks ja seetottu peaks ordumeister and-ma peapiskopile vasallivande. Saksa ordu tõi aga ette paavs-tilt saadud privilegid, mis kinnitasid, et erinevalt Mooga-vendade ordust allub Saksa ordu otse ja ainult paavstile.

Seesuguses olukorras oli köigi kohalike tülide korgeimaks

vahekohtunikuks paavst. Mitu Liivimaa piiskoppi viibis 14.

sajandil kogu oma valitsusaja Prantsusmaal Avignonis, kus paavstid aastail 1309-1377 resideerisid. Põhjuseks polnud üksnes ebakindel olukord Liivimaal, vaid ka vajadus paavsti

juures oma huvide eest seista.

... või orduriik?

Saksa ordu tähtsaimaks eesmärgiks sai samasuguse polii-

tilise ülemvõimu saavutamine, nagu tal oli Preisimaal, kus

piiskoppide ilmalik võim oli piratud. Kui üks või teine Lii-

vimaa piiskopitool jäi vakantseks, esitati paavstile toomka-

piitli kandidaatidest mööda minnes orduga seotud kandi-daate. Seesugust taktikat saatis sageli edu, sest enamasti olid ordul kuuria mojutamiseks paremad vimalused kui toom-

kapiitlil: rohkem raha ja kogenud diplomaadid. Kui paavs-ti lähikonnas oli seljatagune kindlustatud, suruti Liivimaal

oma tahtmine jouga läbi. Piiskopid ja toomhärrad kui soja-

liselt norgem pool otsisid sageli ordu vastu toetust teistelt ümberkaudsetelt valitsejatelt või koguni senistelt vaenlas-

telt (nt Leedu vürstidelt).

Riia peapiiskopkonna politiliseks tasalülitamiseks esitas

ordu paavstile nude, et Riia toomkapiitli liikmed peavad

olema Saksa ordu preestervennad. Sellisel puhul pidanuks toomärrad kuuletuma ordumeistrile ja tagama Saksa ordu-

le sobivate isikute valimise peapiiskopiks. Tänu edukatele

intrigidele paavstikuurias kehtis Riia toomkapiitlis tõepoo-

lest aastatel 1394-1425 ja alates 1453. aastast kuni peapiis-kopkonna lik videerimiseni Saksa ordu reegel. Tegelikult aga säilitasid kapiitel ja piiskopkond piisava iseseisvuse, et seista

vastu Saksa ordu ülemvõimutaotlustele.

Jouvahekorrad muutuvad

Keskaja löpul toimus köigis Laänemere maades võimu

koondumine, mille mõju ulatus ka Liivimaale. Ida-Bu-roopa voimsaimaks politiliseks jouks kujunes 1385. a

solmitud Poola ja Leedu liit, mis köigutas Saksa ordu positsiooni Preisimaal. 1397. aastal sölmitud Kalmari unicon uhendas hise kuninga võimu alla Taani, Nor-ra ja Rootsi. Idas tugevnes Moskva suurvürstiriik, mis likvideeris samm-sammult teiste Vene vürstiriikide ise-

Liivimaal polnud selline võimu koondumine võima-

lik. 14. saj löpuks haripunkti töusnud Saksa ordu võim

ja prestiiz hakkasid norgenema. Kuigi ordu Liivimaa haru tegi edaspidigi katseid piiskopkondi tasalülitada,

olid need maäratud luhtuma. Isegi Riia peapiiskopid, kes olid saanud ametisse Saksa ordu kandidaatidena, hak-kasid ajama omaenda poliitikat. Mingil maaral suutsid erinevaid huvisid tasakaalustada ja vägivaldseid konf-

likte ära hoida Liivimaa maapäevad.

Maapäev

Liivimaa maahärrad üksteisest enamasti ei söltunud,

ometi tuli ka neil koostööd teha, et moodustada liite mone teise Liivimaa rigi vastu või hineda voitluseks

välisvaenlasega. Pealegi puudutas ka Liivimaad hilis-

keskajal köikjal Euroopas toimunud areng: ilmalike ja vaimulike valitsejate körval panid end üha enam maks-ma nende riikide seisused: aadel, vaimulikkond, linna-kodanikud, Skandinaavias ka vabad talupojad. Valitse-

jatel oli vimalik alamatelt makse nuda vaid nendega eelnevalt kokku leppides ja vastutasuks privilege an-netades. Kokkuleppimiseks kutsuti kokku maahärrade

ja seisuste esindajate nupidamisi nagu Skandinaavia

rikide riigipäevad või Inglismaa parlament.

Liivimaal toimus politilisi nupidamisi seisuste osa-

lusel küll juba 14. sajandil, kuid enam-vähem korrapä-raselt hakati maapäevale kogunema alates 15. sajandi teisest veerandist. Maapäeva kutsusid kokku Riia pea-piiskop ja ordumeister ühiselt. Tavaliselt toimus see Valga alevis, mis jagunes keskajal Tartu piiskopi ja Saksa ordu pooleks, või Valmiera linnas. Esimest korda mainiti ma-ahärrade korval köiki Liivimaa seisusi 1435. aastal Val-

gas sölmitud lepingus, mis pidi garanteerima rahu kogu maal ja tülide lahendamise läbiraäkimiste teel.

Maapäevade korraldamine ei tähendanud siiski Lii-

vimaa politilist hendamist. Kogu maad puudutavaid

otsuseid sai teha vaid konsensuse alusel ning maapäeval puudus taitevaparaat: otsuste rakendamine sõltus osa-

liste tahtest ühiselt kokkulepitut taita. Pealegi ei moo-

dustanud seisused (aadel ja suuremad linnad) maapäe-val üleliivimaalist ühendust, vaid olid esindatud riikide kaupa

Ordu majandusraskused

15 sajandi es le kerkind uds olemasolu oigusta-

mise vajaduse koradia dusigi mitte vahem

rasted ordut tabana valisemise i od agasiloo-

gid. Ordu elatus oma valitsemise all olevate maa-de pollumajandesingus olates 14staselle mii-

gist. Vijahindade langus alates 14. saj keskpaigast ning kisitöotoodang hinnatous mojusid rängalt

ka ordule. --) Olulised olid kahtlemata alates 15. sajandit süvenenud muutused sojanduses, kus la-

hinguväljal mutus senise raskeratsaväe asemel

otsustavaks jouks palgasodur. I--) Sõjaju maale

roomine, samuti selle lalpidamine oli väga kulu-Kas. Silma torkab lisaks vägede ebapiisavale rahas-

tamisele ka ordulinnuste vähene kaasajastamine.

Ordu rahalised vimalused olid selleks liga napid.

Ressursside vähenemine tahendas ka orduvenda-

de arvu vähenemist, kuna kitsamates tingimustes

ei suudetud enam varikat araelamist tagada nii

paljudele kui varem.

Eesti ajalugu, ll. Eesti keskaeg. Tartu, 2012.

Asjaajamine paavsti kuurias

Nagu olen teile kirjutanud, et see, et ma annan paavstile igal aastal jöulude ajal raha või kingi-

tustena 400 tukatit, ei näi talle midagi tähenda-vat. Seepärast näib mulle soovitatav, kuna ta pole ordu suhtes armuline, mõelda selle peale, et teha talle austusavaldus vi kingitus selleks, et ta tahaks Riia asjas* ordut toetada; teisiti ei saa me sugugi või üldse mitte edasi liikuda. Kui liivimaalastel, kes

olid sia saadetud, oleks olnud voli raha välja anda, oleks see asi päris kindlasti juba löpetatud. Aga neil oli käsk mitte raha välja anda enne, kui asi on lõ-petatud. Ja seda siin ei juhtu. Kes tahab siin mida-gi saada, peab kingitused ja raha enne üle andma ja protsentidele panustama, nagu Kuband** teeb, ja seepärast saavutab ta köik oma asjad.

*soovitakse, et paavst kohustaks Riia toomhärrasid Saksa

5 Liivimaa maahärrade ja vasallide nöupidamine Pikasillal 1362. a

Ordumeister töstis kaebuse, et Tart pilskop härra Johannes* laimab teda ja tema ordut kuningate ja vürstide ning merelinnade ees, mida ta vöib ehtsate kirjade abil tõendada; samuti, et seesama piiskop toetas üldse mitte või văga ähe sojakäiku leedulaste vastu, kuigi siis, kui ta ise pidas soda skismaatiku-tega, oli ordumeister teda ulatuslikult ja truult abistanud; samuti, et ta pe-tab tublisti ordumeistri alamaid müúmise ja ostmise juures, nimelt, kui ordu alamad Tartu linnas midagi müüvad, antakse neile nogaata** eest 6 Lübecki penni, kui nad aga midagi ostavad, peavad nad nogaata eest andma 7 pen-ni. Löpuks lepitati see asi prelatide ja rüütlite vahendamisel ja härra pilskop

palus ordumeistrilt vabandust. I--] Seda köike lubas piiskop; kui ta aga koju tagasi läks, käskis ta enda omi, et nad vötaksid meie omadelt 7 Lübecki pen-ni nogaata eest. Sellepärast keelas Viljandi komtuur enda alamaid, et nad mitte midagi ei viiks müügiks Tartusse, vaid knes ordumaadele, senikaua

kuni piiskop oma sögedusest loobub. Uhtlasi lubas seesama piiskop ... et ta tahab olla ordu söber. Pärast aga toimetas ta paavst Urbanus Vette selles as-jas vastiku kaebuse, et meister ja tema ordu olla piiskopi ja tema rahva vastu vaenulikum ja palju julmem kui uskmatud ja et nad piiravad tema mündiõi-

gust; samuti, et ordumeister on tema ja ta rahva vastu vaenuse välja kuulu-tanud, ja saavutas selles asjas uurimise alustamise, mis ei olnud tema vääri-kuse kohane, nagu on kirjutatud: „On rumal pärast lepitust tüli meenutada".

Johannes | Vifhusen (valitses 1345-1373)
* keskajal eriti Tartu piirkonnas kasutatud kohalik rahaarvestusühik
Liivimaa ordumeistri kaplani Wartberge Hermanni kroonika, 1378.
Maapaevast

Esimene katse muta üleliivimaalised kogunemised regulaarseks toimus

juba 1422. aastal, mil vastu vetud nn „Liivimaa maaseadustik" nägi ette

iga-aastase kokkutulemise. Samas jäi sisse seadmata mehhanism, mis ta-ganuks, et maapäevad tõepoolest sellise regulaarsusega toimuma hakkak-sid... Nagu edaspidised arengud näitasid, oli konsensus maapäeva [kok-kukutsumise] vajaduse suhtes saavutatav üksnes olukorras, kus peapiiskopi

ja ordumeistri vahel valises voimutasakaal. Kuna maapäev pakkus võist-

levatele politilistele jududele teatud möttes vördse manguvaljaku, siis nii

peapiiskop kui ka ordumeister eelistasid politilise ülekaalu tingimustes su-

ruda oma tahet peale teistsuguste võimumehhanismide kaudu. [--] Maa-

päeva kokkukutsumine jäi vajadusest söltuvaks. [--] Maapäeva toimumi-

se aastaajana eelistati talve ... või suve ... Sellise üldjaotuse pöhjuseks oli

teede läbipääsetavus: kokku oli vimalik tulla talvel korraliku lumekatte

olemasolul või suvel pärast kevadist teedelagunemist ... 15. sajandil [oli] kujunenud välja traditsioon koguneda väikelinnadesse Vana-Liivimaa sü-

dames - Valgasse, Valmierasse vi Vöndu, kust oli Livimaa äärmiste piir-

deni ligikaudselt vördne maa. [---] Liivimaa maapäev oli... kombineeritud

institutsioon, olles ühtaegu nii territoriumide nupidamine kui ka seisuslik kogunemine. [--] Maapäev oli esmajärjekorras n-ö tulekahju kustutamiseks

mõeldud ad hoc* institutsioon. Ehkki Liivimaa siseelus oli mitmete problee-mide lahendamise vajadus aastakümneid aktuaalne, ei kutsutud selle tarvis

kokku spetsiaalseid maapäevi, vaid neid arutati sekundaarsetena päevaka-

jaliste probleemide korval.

1343, 1345, aastal haaras Pohja- ja Laäne-Eestit soda, mida tuntakse Júrico ulestousuna ning mille pohjused ja tagamaad ei ole selged. See ei olnud pelgalt talupojamass, ulestousnud solmisid diplomaatilisi kontak-

te Rootsi ja Pibkva vöimukandjatega ning olid henduses Taani kunin-

gaga. Vaevalt oli tegu ka paganate voitlusega kristlaste vastu. Liivimaa politilised jud tembeldasid oma vastaseid alatasa uskmatuiks, usuta-

ganejaiks ja nende abilisteks, et oma tegevust nende vastu igustada.

Kroonikate andmetel algas lestus Harjumaal ööl vastu jüripäeva

(23. aprill) 1343. aastal. Umbes samal ajal algas sojategevus ka Laäne-maal. Ulestousnud poletasid Padise kloostri ja tapsid seal munki, piira-sid ümber Haapsalu ja asusid sojalaagrisse Tallinna alla. Sündmustele reageeris kiiresti Saksa ordu. Parasjagu Pihkva vastu sojateel olnud or-

dumeister Buchard von Dreileben kirustas Pohja-Eestisse. Juba 4. mail toimusid Paides läbirdakimised ilestousnute nelja juhi ja ordukäsknike

vahel. Läbirääkimised löppesid cestlaste saadikute tapmisega. Seda vib

pidada ootamatuks pöördeks, sest lestousnute ja ordu esindajate vara-

semad kontaktid ning Tallinna piiskopi Olavi osalemine läbirääkimistel viitavad ka võimalusele, et Paides oleks saanud sündida kokkulepe.

Ordumeistri sojavägi liikus nüüd Põhja-Eestisse, ületades Eestimaa

hertsogkonna piiri. 11. mail toimusid orduväe ja lestusnute kokku-

porked Kämblas ja Kanaveres ning 14. mail said ülestousnud lüüa Tallinnas Lasnamäel Sojamäe lahingus. Tallinn läks Saksa ordu kätte ning moni päev hiljem oma laevadega ülestusnute toetuseks kohale

judnud Rootsi kuninga foogtid Turust ja Viburist pidid koju tagasi

poorduma. Orduvägi saavutas vidu ka Läänemaal, kuid Harjumaal

jätkus vastupanu kuni aasta lõpuni.

Hiljemalt juulis algas soda Saaremaal, kus see oli suunatud esma-joones Saksa ordu vastu. Ordu Pöide linnus langes ülestousnute kätte ja selle garnison tapeti. Ohvriterohketest kokkupõrgetest hoolimata ei suutnud ordu 1344. a Saaremaad vallutada, seal suruti vastuhakk maha alles 1345. aasta alguses.

Ebaönnestunud ülestousu tagajärjeks oli Harju- ja Virumaa hoiva-

mine Saksa ordu poolt, samuti ordu faktiline kontroll Saare-Lääne piis-kopkonna üle. Ulestusu onnestumine oleks tõenäoliselt toonud kaasa

Põhja-Eesti ülemineku Rootsi kuninga Magnus Erikssoni võimu alla,

kellel oli põhjust pidada end Estimaa hertsogkonna iguspäraseks pä-

rijaks. Taani kuningas Valdemar IV Atterdag, kellele Põhja-Besti sel ajal kuulus, oli kavatsenud juba ammu hertsogkonda vorandada. Kuningas

vajas hädasti raha ja 1341. aastal oli ta sölminud kokkuleppe müüa Ees-

timaa Saksa ordule. Tookord kokkulepe nurjus kuninga lähikonna vas-tuseisu töttu. 1346. aastal solmiti viimaks tehing, mille kohaselt müüs kuningas tegelikult juba okupeeritud Harju- ja Virumaa Saksa ordule.

Orduvõimu kehtestamine ei meeldinud algul sugugi kohalikele aad-

likele, kelle esindajad taotlesid veel 1348. aastal estimaa üleminekut pigem Taani vi Rootsi kuninga alla. Pärast seda, kui Tallinn oli ordu kätte läinud, vahetus mingil põhjusel kohe kolmandik Harju-Viru rüü-

telkonna juhtidest. Rootsi kuningas Magnus sekkus aga Liivimaa asja-desse ka edaspidi.

Jürico ülestusu seostamine eestlaste igusliku seisundi halvene-

ehk vaid Saaremaa).

misega hilisemal keskajal pole teaduslikult pöhjendatud (erandiks on Saaremaa)

Baltisakslaste rahvuslik vaatenurk

Kuigi eestlaste allaheitmisest oli möödunud

rohkem kui sajand, polnud see köige visam ja tugevam soome soost hôim oma vana vabadust unustanud. Vaid vastumeelselt

talus ta sakslaste ülemvöimu. [--] Oöl 23.

ja 24. aprilli vahel 1343. aastal läks järsku ühel kaugele näha oleval künkal asuv maja

Harjumaal leekidesse. See oli kokkulepitud signaal, mille peale eestlased maa saksa rah-vale kallale tungisid ja need pahaaimama-tult une pealt maha tapsid. Naised ja neit-sid, sulased ja teenijatüdrukud, aadlikud ja mitteadlikud, noored ja vanad - köik, kes olid saksa verd, pidid surema. Padise kloos-ter poletati maha, köik möisad tehti tuhaks ja kättemaksu-ning tapahimust joobunud

jougud käisid maa risti ja pöiki labi.

Theodor Schiemann. Rußland, Polen und Liviand bis ins 17. Jahrhundert, 2. Berlin, 1887.

E Eduard Bornhöhe „Tasuja" roll eestlaste Jüriöö-müüdi tekkimises

Eeti rahvuslik ajalookultuur on olnud eeskätt kirjanike kujundada. Ajaloo-

laste ülesandeks on jaänud käibivate käsituste teaduslik lihvimine, allikate

ja autoriteetidega toestamine. Ootamatu mojuvusega hakkas „Kalevipoeg"

vormima eestlaste arusaamist oma minevikust, rahvuseepose paatos liikus

tekstist teksti ... ning leidis ootamatu ja joulise edasiarenduse Eduard Born-hohe ajaloolises jutustuses „Tasuja" (1880). [—] 1880. aasta detsembrikuu algupoolel Tallinnas ilmunud tagasihoidliku välimusega 147-leheküljeli-

ne ja 35-kopikaline raamat sisaldas erakordselt tugevat energialaengut, „midagi erilist, suurt ja sümboolset", mida tagantjärele on tunnistanud

enamik tollaseid lugejaid. Jaan Roos näiteks meenutab: „Käed kiskusid rusikasse, viha täitis hinge, selge vahe tekkis meie ja sakslaste vahele; see teos kasvatas kättemaksuiha, äratas varjusurmast rahvusliku tunde,

et peame olema see rahvas, kes oleme, peame tousma ja vabaks saama voraist, vaenlasist". I—J Sarnaselt „Kalevipojaga" hakkas „Tasuja" tööle kui

„rahvust loov tekst"(Jaan Undusk). Ta pani aluse uuele nähtusele eesti kul-

tuuris — Jüriöö-tekstile, Eesti rahvusliku ajalookultuuri tüvitekstile, mida

Kiljameeste eri pölvkonnad ärkamisajast tänapäevani ikka ja jälle ümber

ja le on kirjutanud.

Marek Tamm. Jürico-tekst eesti ajalookultuuris. - Monumentaalne ajalugu. Loomingu Raamatukogu 28-30, 2012.

Jrioo lestöusu tähendus noukogude ideoloogias

Eeti alupoegade voitlus saksa feodaalide vastu oli samal ajal rahva va-

bastusvötlus. Eestlastel oli veel elavalt meeles olukord enne saksa-taani

rovallutajate sissetungi, suust suhu käisid jutud ja laulud kangelasikust

voitusest penirutiega (- Ulestous algas Harju jüriööl, mil margutulena

sudatiühel mäekünkal asetsev maja. Rüütlid ja vasalli ning nende kasi-

lasted, keda kätte saadi, tapeti, nende môisad ja kirikud poletati. Olestous-nud allutasid a Padise loostr --) Rahva tasumisest oma orjastajatele

vötsid osa ka eesti naised.

EstiNSV ajalugu, 1. Toim Artur Vassar. Tallinn, 1955.

Suur läbikukkumine

Juniöö tummus seisnes ja seisneto eeskätt soon-

unelmas, et muisthe wabadusvbitus, Jurboja

Vabadussoda moodustaksid katkematu ahela

eesti rativa teadilkus püüdes omarlikluse loo-

miseks. (—| Kui eesti rahas oleks aga Vabadus-

sôtta lainud samamoodi ,pea laiali otsas", nagu

alustati Jüriõo lestousu, ei raägiks me täna

enam eesti keelt ega elaks Laänemere aäres.

Jurioo sündmustik ei anna tegelikult mingit

põhjust end eestlasena hãsti tunda.

Hannes Walter. Jüniöost teisiti. - Horisont 6, 2003.

6 Kolm Júriõo lestõusu?

Kahtlemata toimus 14. sajandi keskpaigas

üksainus ajaloosundmus, mida me nimetame

Jürioo ülestöusuks. Kuid on vöimalik raakida

ka kolmest Jürioo lestousust.

Esimene neist on sunamus, mida valmista-sid ette lestousnud harjulased, laãnemaala-

sed ja saarlased ning millega olid seotud nen-de lootused. Arvatavasti erineb see suuresti sellest, mis toimus tegelikult, ning ka sellest, mida peetakse Jurioo lestousuks 20. sajandil.

Teine nägu on lestousul, mis tegelikult

toimus — kindlas ajas ja ruumis -, sellisena, nagu teda toenäoliselt mitte keegi sündmuste

eel ja isegi nende keerises ette ei kujutanud ning millisena teda ka ajaloolased arvatavasti täpselt ei tunne.

Kolmas sama lestousu variant on hilisem hinnang, mis on kujunenud 650 aasta jooksul pärast tegelikke sündmusi. Selle loomisel on olnud voimatu kasutada ara köiki toeseid aja-

loodokumente (osa neist pole säilinud), raäki-mata ohust sattuda vassimisele ja völtsinguile.

Lisaks on uurijailgi väga raske vabaneda oma

maailmapildist, kas alateadvuslikest vöi kind-

lalt kaalutletud kallakutest.