Untitled Flashcards Set

Heloodid – (heilotes – termin võib tähendada „alistatuid“) olid spartiaatide orjad. Sparta paiknes algselt

üksnes Lakoonika maakonnas. Tõenäoliselt 8. sajandil eKr alustati oma naabrite alistamist. Lakoonika

lõunarannikul paiknenud Helose elanikud orjastati ja neist said need, keda sunniti harima spartalaste põlde.

Neil puudusid kodanikuõigused. Sparalaste militarism põhines vajadusel heloote kontrolli all hoida.

Spartiaadid – täieõiguslikud spartalased, kelle hulka kuulusid ainult Sparta linna ja selle lähiümbruse

elanikud, tühine vähemus riigi elanikkonnast. Sparta riiki valitseti aristokraatlikult. Spartiaadid olid tootvast

tööst vabad elukutselised sõjamehed. Neil kõigil oli helootide haritud jaosmaa, mis tagas piisava sissetuleku,

et relvastada end hopliidina.

Perioigid – (kr k perioikos – see, kes elab ümbruskonnas) Sparta linnriigis isikud (alistatud Lakoonika

kogukondade liikmed), kes olid isiklikult vabad, kuid valitsevast kogukonnast (spartiaatidest) sõltuvad

mittekodanikud. Kujunesid 8. sajandil eKr Sparta vallutussõdade käigus. Perioigikogukonnad olid oma

siseasjades küllalt sõltumatud, kuid kohustatud andma oma sõjajõud spartalaste käsutusse. Perioigide hulgast

võrsusid ka Sparta käsitöölised. Poliitilisi õigusi perioigidel kui mittekodanikel polnud.

Efoorid – (ephoros – järelevaataja) Sparta viis kõrgeimat riigiametnikku. Ametikohad kujunesid geruusia

kõrval umbes 8.–7. sajandil eKr. Ametnikke (viis efoori) valisid spartiaadid ning erinevalt geruusiast võis

efooriametisse kandideerida iga spartiaat. Klassikalisel perioodil olid efooridel riigiasjades väga suured

volitused.

Hopliit – Vana-Kreeka raskerelvastusega jalaväelane, kelle varustusse kuulus oda, mõõk, kilp, kiiver, rinna-

ja säärekaitsmed. Hopliitide lahingurivistus oli faalanks. Hopliit oli poliste sõdur. Sparta vabad mehed olid

hopliidid, kes pidid läbima riikliku kasvatuse. 594 eKr muudeti Soloni seadustega Ateena riigi valisemist

ning 200-medimnoselise sissetulekuga nn zeugiidid (zeugites – ahelikumees; kas härjarakendi valdaja või

hopliidiahelikus võitleja) olid kohustatud teenima hopliitidena jalaväes. Seega hopliit ei olnud üksnes Sparta,

vaid ka Ateena sõdur – n-ö üldine termin.

Oligarhia – valitsemisvorm, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte, n-ö väheste valitsus.

Demokraatia – valitsemisvorm (rahvavõim), mille tunnus on kodanikkonna osalemine poliitikas. Vana-

Kreekas oli demokraatlik linnriik Ateena. Tänast demokraatiat iseloomustab lisaks kodanike osalimisele riigi

juhtimise kunstis veel: võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja

kodanikuõiguste austamine.

Strateeg – Ateena polise ehk linnriigi sõjaline ametikoht. Valiti rahvakoosolekul hääletamise teel. Ametis

oli korraga 10 strateegi. Strateegideks tõusid seetõttu ainult tuntud ja enamasti suursugust päritolu mehed,

samal ajal kui loositavad ametid, nagu nõukogu liimekohad, täitsid paljuski lihtsad ateenlased. Tuntuim

Ateena strateeg oli Perikles, võimul perioodil 462–429 eKr.

Ostrakon – killukohus. Killukohtule pani aluse Ateena riigimees Kleisthenes (nimetus tuleneb

hääletussedelitena kasutatud potikildudest – ostrakonidest). See tähendas võimalust korraldada kord aastas

rahvakoosoleku otsusega hääletus riigile ohtliku isiku pagendamise üle, kus enim hääli saanud kodanik

pagendati kümneks aastaks. Tema vara oli aga kaitstud, perekond võis jääda turvaliselt Ateenasse ja tähtaja

möödudes taastusid kõik tema õigused. Abinõu oli mõeldud selleks, et saada üle kriitilistest olukordadest,

mil poliitiline vastasseis ähvardas viia sisevõitluse või türanniani – ühe potentsiaalse tülitekitaja tähtajaline

kõrvaldamine andis sel juhul võimaluse pingeid maandada. 5. sajandil eKr kasutasid ateenlased ostrakismi

korduvalt.

Pikad müürid – Ateena linnriigi kaitseehitised/–müürid, mis ühendasid Ateenat ja tema sadamat Pireust.

Rajati 5. sajandil eKr. Nn pikad müürid muutsid Ateena koos sadamaga toonastes tingimustes võitmatuks

kindluseks. Müürid lammutati pärast Peloponnesose sõda (431–404 eKr), mil Ateena sai Spartalt sõjas lüüa.

Lineaarkiri A – Egeuse kultuuriperioodi kuuluv kiri. Kasutusel Kreeta saarel minose kultuuris

bürokraatliku lossimajanduse juures andamite ülesmärkimiseks. Tänapäeval ei osata seda lugeda. Lineaarkiri

A oli eeskuju teisele Egeuse kultuuri alaperioodile – mükeene kultuuriperioodile.

Lineaarkiri B – Egeuse kultuuriperioodi kuuluv kiri. Kasutusel Mükeenes. Osatakse lugeda, kuid lineaarkiri

B tekstid ei valgusta meid eriti Mükeene ajaloo osas, kuna enamik tekste on bürokraatliku lossimajanduse

majandusdokumendid.

Knossos – Kreeta saarel paiknev loss, mille valitseja oli legendaarne kuningas Minos. Loss oli keeruka

põhiplaaniga ning lossi labürindis olevat elanud Minose härja peaga poeg Minotaurus, kelle tappis Kreeka

kangelase Theseus. Ariadne aitas oma lõngakeraga Theseuse labürindist välja.

Hellenid – muistsed kreeklased. Hellenite hulka loeti nii spartalasi (doorlased) kui ka ateenlasi (joonlased),

kuid näiteks ka makedoonlasi. Viimase kohta annab tunnistust asjaolu, et hellenite olümpiamängudel võisid

osaleda ka makedoonlased. Hellenite hulka kuulusid ka emamaalt kolooniatesse välja rännanud elanikud.

Hellenite hulka ei loetud barbareid.

Polis – linnriik: linn + seda ümbritsev maa-ala. Kreeka geograafilised olud ei soosinud Kreekas ühtse riigi

tekkimist. Polislik valitemisviis kujunes arhailisel perioodil. Spartal oli kaks maakonda (Lakoonika ja

Messeenia) ning keskuse moodustasid neli küla. Sparta aristokraatlik linnriik, Ateena klassikalisel ajastul

demokraatlik linnriik.

Faalanks – jalaväe formatsioon, jalaväe rivi, mis on tuntud peamiselt kasutamise tõttu Vana-Kreekas.

Faalanksis olevad sõdurid (Vana-Kreekas hopliidid) reastusid üksteise kõrvale nii, et nende kilbid

moodustasid tiheda seina ja esimesed sõdurite read suunasid oma odad ettepoole. Faalanks oli eest hästi

kaitstud, kuid haavatav külgedelt. Faalanksitega peeti lahinguid enamasti tasastel väljadel, kuna ebatasasel

maastikul oli raske rivi hoida.

Hellas – muistne Kreekamaa. Balkani poolsaar, Egeuse mere saared, Väike-Aasia rannik.

Alfabeet – hellenite tähestik. Hellenid võtsid üle foiniikia tähestiku (umbes 9. ja 8. sajandi vahetusel eKr ehk

umbes aastal 800 eKr). Seejuures ei kopeerinud kreeklased foiniikia tähestikku mehaaniliselt, vaid muutsid

22 konsonantmärgist osa vokaalideks ning lisasid ise veel mõne tähe (mõne sajandi jooksul välja kujunenud

klassikaline kreeka tähestik – alfabeet – koosneb 24 tähest). Tulemus oli teadaolevalt esimene täiesti

foneetiline kiri inimkonna ajaloos – selline, mis võimaldas kirjutada üles enam-vähem kõik kõnes ette

tulevad häälikud.

Koloonia – asumaa. Tumedal ajajärgul algas väljaränne ehk kolonisatsioon Väike-Aasia (tänapäeva Türgi)

rannikule. Kolonisatsioon ehk väljaränne jätkus 8. ja 7. sajandil eKr. U 734 eKr rajati hellenite koloonia

Sitsiiliasse, u 670 eKr rajati Byzantion.

Türannia – isehakanud valitseja (türanni) võim. 6. sajandil eKr valitses Ateenat türann Peisistratos (hiljem

ka tema pojad). Türann toetus lihtrahvale ning ei kestnud reeglina kauem kui paar inimpõlve. Türannist sai

vabaneda ostrakoni ehk killukohtu abil. Türann võis edendada ka kultuuri.

Minos – Kreeka saare Knossose lossi legendaarne kuningas. Ariadne ja Minotauruse isa. Minose nimest

tuleb kultuuriperioodi nimetus – minose kultuur.

Agamemnon – Mükeene legendaarne kuningas. Sparta kuninga Menelaose vend. Legendi järgi vallutas

Trooja.

Paris – vanakreeka mütoloogias Trooja valitseja Priamose poeg (Hektori vend). Trooja sõja põhjustaja, sebis

Menelaose naise Helenaga. Tappis Achilleuse – tabas noolega kanda.

Hektor – vanakreeka mütoloogias Trooja valitseja Priamose vanim poeg (Parise vend). Ta oli Trooja sõja

suurim kangelane Trooja poolel ning tappis esimese kreeklase, kes astus Trooja pinnale.

Jumal Apolloni abiga surmas ta ka Patroklose, kes võitles Achilleuse relvadega. Karistuseks selle eest

surmas Achilleus Hektori ning mõnitas tema laipa, lohistades seda oma sõjavankri järel.

Helena – Sparta kuninga Menelaose naine, hiljem Trooja printsi Parise naine.

Menelaos – Sparta kuningas, Agamemnoni vend, Helena abikaasa.

Achilleus – müütiline vanakreeka kangelane, suguluses Zeusiga. Achilleus oli vapraim kreeklane Trooja

sõjas, Homerose „Iliase“ kangelane.

Homeros – pime laulik, kes on väidevalt kreeka eeposte „Ilias“ ja „Odüsseia“ autor.

Lykurgos – legendaarne Sparta seadusandja. Pärimuse järgi korraldas Sparta seadusandja Lykurgos riigi

juba enne Messeenia vallutamist. On vaieldav, kas Lykurgos on reaalne ajalooline isik või mütoloogiline

kuju. Hilisemad põlved omistasid Lykurgosele nii Sparta poliitilise korralduse põhipunktide kui ka sõtiaalse

ja kasvatussüsteemi loomise.

Leonidas – Sparta kuningas. Hukkus Kreeka-Pärsia sõdade ajal Termopüülide lahingus 480 eKr.

Drakon – Ateena riigimees, seadusandja, kes lasi esmakordselt Ateenas seadused tõenäoliselt 621 eKr kirja

panna. Kuna enamus Drakoni seadustest klassikalisel perioodil enam ei kehtinud, siis teame neist suhteliselt

vähe, peale selle, et pärimuse järgi olnud nad väga karmid – n-ö drakoonilised ja „verega kirjutatud“.

Solon – Ateena poeet ja riigimees. Solon valiti 594. a eKr arhooniks ja sellesse aastasse dateeritakse

traditsiooniliselt ka tema seadusandlus. Solon tühistas ateenlaste võlad ja vabastas seega võlgade tõttu

Koostanud: Madis Somelar

sõltuvusse langenud vaesed ateenlased kohustustest. Võlgade katteks võõrsile orjusse müüdud osteti,

vähemalt osaliselt, vabaks ja edaspidiseks keelati isikutagatisel laenud ning ateenlaste võla katteks

orjastamine. Kõik Ateena kodanikud jagas Solon maaomandist saadava sissetuleku alusel neljavaranduslikku

klassi, seades klassikuuluvusest sõltuvusse nii kodanike õigused kui ka kohustused. Soloni ajast peale

sõltusid kodanike õigused seega ainult nende sissetulekust. Päritolu suursugusus mingit rolli ei mänginud.

Kui suur ringkond varem kõrgema võimu juurest kõrvale tõrjutud isikutest Soloni reformi tõttu riiki

valitsema pääses, pole selge.

Kleistehenes – Ateena riigimees. Oma positsiooni kindlustamiseks otsis ta tuge lihtrahvalt ja viis 507 eKr

läbi reformi, mis hilisemate ateenlaste hinnangul pani aluse nende riigi demokraatlikule korraldusele. Koos

sellega vabanes Ateena ka Sparta vahepealsest ülemvõimust. Maa jagati territoriaalüksusteks, millest igaühe

eesotsas seisis strateeg. Kümnest strateegist, kes moodustasid Ateena armee kollektiivse ülemjuhatuse, sai

edaspidi mõjukaim ametnike kolleegium riigis. Kleisthenes pani aluse ka nn killukohtule ehk ostrakismile.

Ateenlased pidasid hiljem Kleisthenest oma demokraatia rajajaks. Tema rajatud institutsioonid püsisid

suuremate formaalsete muutusteta kogu klassikalise perioodi vältel.

Perikles – Ateena strateeg perioodil 462–429 eKr. Ühelt poolt oli ta demokraatia liidrina pikka aega Ateena

mõjukaim riigimees, kes valiti 15 aastat järjest strateegiks. Toona täisikka jõudnud tulevase ajaloolase

Thukydidese sõnul olnud Periklese mõju selline, et „nime poolest oli see demokraatia, tegelikult aga esimese

mehe valitsus“. Teisalt on selge, et Perikles sai ennast kehtestada ainult demokraatlike institutsioonide –

seega eeskätt rahvakoosoleku kaudu ja pidi oma poliitika kujundamisel alati arvestama rahva meelsusega.

Pärast Pärsia sõja lõppu hakkasid ateenlased Periklese ettepanekul kasutama liitlaste raha suurejoonelisteks

ehitustöödeks. Selleks ajaks olid juba valminud Ateenat ja tema sadamat Pireust ühendavad nn pikad

müürid, mis muutsid Ateena koos sadamaga toonastes tingimustes võitmatuks kindluseks. Nüüd algas

pühamute ehitus, mille juhtimise usaldas Perikles oma sõbrale, toonase Kreeka ühele silmapaistvaimale

skulptorile Pheidiasele. Peagi valmis Parthenoni tempel.

Peisistratos – 6. sajandil eKr Ateenat valitsenud türann. Esimese võimuhaaramise järel (561. a eKr) aeti ta

küll minema ja teinegi katse võimule tulla andis vaid lühiajalist edu, kuid kolmandal korral suutis

Peisistratos võõrsilt värvatud palgasõdurite ja kohalike pooldajate toel võimu kindlustada. Peisistratose

valitsusaega (546–527 eKr) kujutas hilisem pärimus siserahu ja heaolu perioodina ja türanni ennast küllalt

rahvameelse valitsejana, kes oskas saada hästi läbi ka rikaste ja suursugustega. Muu hulgas olevat ta loonud

Atikat mööda rändavad kohtud, võtmaks talupoegadelt tarviduse Ateenasse kohtusse tulla, ja andnud

talupoegadele soodsat laenu. Arvatavasti võimaldas see talupoegadel korraldada oma majapidamist ümber

viljakasvatusest tulusamale oliivi- ja viinamarjakasvatusele ning parandada seeläbi oma majanduslikku

seisu. Peisistratos edendas Panathenaia (kogu Ateena) pidustustega ateenlaste ühtsustunnet ehk identiteeti.

Tema ja ta poegade valitsusajal olevat redigeeritud Homerose eeposeid, mida Panathenaiadel ette kanti.

Suurte Dionüüsiate pidustustel olevat esmakordselt etendatud tragöödiat (534. a eKr) – Vana-Kreeka teatri

sünd. Peisistratose surma järel võimule tulnud pojad jätkasid isa poliitikat. Jätkus Peisistratose ajal alanud

ehitustegevus Ateenas nii akropolil kui ka all-linnas, Peisistratose pojad algatasid arvatavasti Ateena

hõberaha müntimise ja soosisid kultuuri (Hipparchose lähikonnas tegutses näiteks tuntud sümpoosionilaulik

Anakreon ja juba kuulsust koguv koorilüürik Simonides), Ateena vaasimaal oli tõusnud silmapaistvaimaks

Kreekas. Algas üleminek varasemalt mustafiguuriliselt stiililt klassikalisele punasefiguurilisele.

2000–1100 eKr – Kreeta-Mükeene ajajärk (ehk Egeuse kultuuri ajajärk), mis jaguneb kahte perioodi:

Minose tsivilisatsioon Kreetal (2000–1400 eKr) ning mükeene kultuur Mandri-Kreekas (1600–1100 eKr).

15. sajandi keskpaik eKr – kreeklased vallutasid Knossose ja koos sellega tõenäoliselt ka suure osa Kreeta

saarest. Lineaarkirja A asendumine Knossoses kreekakeelse lineaarkirjaga B.

13. sajandi I pool ja 12. sajandi algus eKr – Trooja purunes kõnealusel perioodil kahel korral.

1200 eKr – Egeuse tsivilisatsiooni langus, mis on osa 1200. a paiku eKr alanud ja kogu Vahemere idaosa

tabanud vapustuste ahelast, mis ajalookirjanduses on tuntud kui mererahvaste sissetungi nime all.

1100–800 eKr – tume ajajärk: kiri (lineaarkiri B) unustati, algas väljaränne Väike-Aasia rannikule, Hellases

võeti kasutusele raud.

800–500 eKr – arhailine periood. Algab n-ö antiikaeg. Kujuneb polislik valitsemisviis, reeglina valitsevad

linnriike sel perioodil aristokraadid.

U 800 eKr – alfabeet.

8. sajand eKr – Homeros: „Ilias“ ja „Odüsseia“.

8. sajand eKr – Sparta vallutas kogu Lakoonika (helootide kujunemine) ja alistas Messeenia.

8.–7. sajand eKr – Sparta riigikorra kujunemine – Suur Rhetra – efoorid, geruusia.

776 eKr – toimusid Elise maakonnas Olümpias Zeusi auks esimesed Vana-Kreeka olümpiamängud.

734 eKr – hellenid rajasid koloonia Sitsiiliasse.

7. sajandil eKr – kujunes järk-järgult Kreeka linnriikide tüüpiline võitlusviis – hopliidifaalanks.

621. a eKr – seadusandja Drakon lasi Ateenas esmakordselt seadused kirja panna. Pärimuse järgi olnud nad

väga karmid – n-ö drakoonilised ja „verega kirjutatud“.

U 600 eKr – hellenid hakkasid lüüdlaste eeskujul müntima raha.

594. a eKr – Solon valiti Ateenas arhooniks ja sellesse aastasse dateeritakse traditsiooniliselt ka tema

seadusandlus.

546–527 eKr – Ateenat valitses türann Peisistratos.

534 eKr – Suurte Dionüüsiate pidustustel olevat Ateenas esmakordselt etendatud tragöödiat – Vana-Kreeka

teatri sünd.

507 eKr – Kleisthenese reformid Ateenas.

500–338 eKr – klassikaline ajajärk.

500–479 eKr – Kreeka-Pärsia sõda. Kreeka linnriigid võitsid.

490 eKr – Maratoni lahing. Ateenlaste võit.

480 eKr – Salamise merelahing. Esile kerkib Ateena (mereliit), Ateena hiilgeaeg (479–431 eKr).

462–429 eKr – Periklese-aeg Ateenas.

431–404 eKr – Peloponnesose sõda Ateena ja Sparta (ning nende toetajate) vahel. Sparta võitis.

371 eKr – Sparta ülemvõim murtakse.

338 eKr – Chaironeia lahing. Aleksander Suure isa Makedoonia kuningas Philippos II vallutab Hellase

(Kreeka linnriigid). Klassikalise ajajärgu lõpp. Algab hellenistliku kultuuri periood.

168 eKr – roomlased vallutavad Makedoonia.

146 eKr – Kreeka langeb Rooma ülemvõimu alla.

30 eKr – Rooma vallutab viimase hellenistliku linna Egiptuses – Aleksandria. Hellenismi lõpp.

Trooja hobune – tagamõttega kingitus.

Legend Trooja hobuse kohta pärineb Trooja sõjast. Kreeklased püüdsid Mükeene kuninga Agamemnoni

juhtimisel Troojat vallutada 10 aasta vältel. Lõpuks valmistati Odysseuse eestvedamisel puust hobune, mille

troojalased linna viisid. Selles olid aga kreeklased, kes avasid Trooja väravad. Seega polnud Trooja hobune

n-ö siiras kink, vaid eesmärgiga, tagamõttega.

Lakooniline kõne – lühike, napp kõne.

Spartalaste kõnemaneer. Nimetus tuleneb Lakoonika maakonna järgi.

Filipikad – teravasisulised kõned.

Antiik-Kreeka parimaks kõnemeheks peetud Demosthenese (384–322 eKr) poliitiliste kõnede teravik oli

suunatud Makedoonia ja selle kuninga Philippos II (Aleksander Suure isa) vastu. Philippose nimest sõna

filipikad.

Ariadne lõng – juhtnöör.

Legendi järgi andis Minose tütar Ariadne Theseusele lõngakera, et kangelane oskaks pärast Minotauruse

tapmist Knossose labürindist välja tulla.

Kükloopilised müürid – suured müürid Mükeenes.

Mükeene kaitsemüürid, mis laoti suurtest kiviplokkidest. Seega ei ladunud neid inimesed, vaid

mütoloogilised ühesilmsed hiiglased – kükloobid.

Drakoonilised – väga karmid, n-ö „verega kirjutatud“.

Ateena seadusandja Drakon lasi 621 eKr koostada Ateenas seadused, mis olid pärimuse järgi väga karmid –

n-ö drakoonilised ja „verega kirjutatud“.